"satori in paris"

ma ei ole ikka veel leidnud seda õiget märksõna pariisi iseloomustamiseks, mida terve sealviibimise aja otsisin. pariisis ei ole kihamisest elavad tänavad, vaid tänavad täis elu ennast.

30. MAI, pühapäev. esimene kohtumine eluga.

mul on millegipärast tunne, et reisile peab minema peaaegu kohe pärast pakkimist, seega varahommikul, et emotsioon oleks õige. kuid meie lennuk läks alles 13.30. võõras tunne oli. lendasime läbi kopenhaageni (selle asemel, et eesti õhu otselennuga juba 10.30 kohal olla. EÕ otsustas lihtsalt otselennud ära jätta ning seejärel veel kord ka uut lennuaega muuta. pean siinkohal märkima, et estonian airiga ei ole mul ühtegi positiivset lennukogemust, kus lihtsalt pileti ostnuna saaks lennukisse istuda ja sihtkohta lennata). aga kohale me jõudsime ja see on oluline.

pealpool pilvi, vaadates taevasina ja valgete vatitupsude kokkupuutumisest tekkivat joont, on mul tunne, et seal ongi see päris silmapiir, millest edasi on kõik unistused võimalikud - alice'i imedemaa. pilvevatt lennuki all tundub paksu ja tummana ning seepärast hüüan mõtetes tervitusi vanaemale, kes võib-olla muidu kõiki maa pealt saadetud tervitusi ei kuuleks.

RER-iga charles de gaulle'i lennujaamast otse pariisi südamesse. mart on vana metroodes orienteeruja ning varsti jõuamegi maa peale - ilmselt lõi värske õhk meid pahviks, sest kaotasime hetkeks orientatsiooni. kaardi järgi oleksid vahemaad pidanud olema suuremad, kuid tegelikkuses oli pariis palju hoomatavam. igatahes pakkusin kõrvaltänavalt paistvat kirikutorni kaardi peal kaugemal asuvaks kirikuks ning võtsime suuna selle järgi vasakule. kui aga kogu aeg valed tänavad meie teega lõikusid ja hotelli ei kusagil olime sunnitud otsa ümber keerama ja tagasi vantsima. ennäe imet, pärast paari käänakut olimegi rue croix de petit champs'il ja kitsuke hotelliuks oli käeulatuses. ukse avamisel tuli sekundiks mõte, kas mahun oma väiksema kohvriga läbi ja kas mart jääb nüüd suuremaga kinni? uks jäi hingedele ja meie saime läbi. siis kõrgus mu ees hirmjärsk keerdtrepp, mis ühele poole kiiva kiskus. teist valikut polnud (WC du bar ei tundunud valikuna ega tekitanud mõtteid, et selle ukse taga oleks võinud olla lift). hiivasin kohvri selga ja vantsisn üles. suu venis mõnusale naerule - väga tudengilik hipipesa. kõik sildid olid käsitsi meisterdatud ning ustel olid teibiga kinnitatud erinevas suuruses paberilipikud toanumbritega. hingasime mardiga enne toaukse avamist sügavalt sisse, sest eelmisel õhtul lugesime hotelli kodulehelt kommentaare: "magaksin pigem tänaval, kui selles hotellis." meil siiski vedas, mis siis, et tuppa mahtus ainult üks suur voodi. ikkagi wc ja dušš olid toas olemas ja voodi oli mõnusalt kõva, mis minu ja mardi krigisevate selgade suhtes on igati sobiv. asukoht oli hotellil ju röögatult hea - täpselt banque de france'i vastas ja mõne minuti kaugusel louvre'ist. ilm oli tuuline, kuid soojem kui eestis. päris sooja lubati alles neljapäevaks-reedeks. üks kummaline asi hotelli juures oli, et kui toas elavad kaks inimest, siis miks pannakse kahepeale 1 saunalina ja 2 käterätikut? lihtne lahendus oleks olnud koristajalt lisarätik küsida, aga pärast esimest kohtumist temaga leidsin, et see polegi oluline, saan väikesega ka hakkama.

vahetasime riided ning asusime lähiümbrust avastama. meie tee viis meid mööda ragueneau restoran-kohvikust, kus uksele kirjutatud lubaduste järgi asus cyrano nimeline laud ning edasi comedie francaise'i eest läbi, sealt edasi tutvusime jaapani kiirtoidu restoraniga ja suundusime avenue de l'opera peale. inimesi, värviküllust ja aega-küll-kohvikutempot sisse ahmides hakkas tasapisi kohale jõudma, et käes on nädalake puhkust PARIISIS ja et minu sõrmedesse sõlmuvad kalli inimese omad. kell oli parajalt hiline ning öövalgustuses koltunud foto värvi opera garnier' sammaskäikude vahel valmistus üks tänavaelanik öö saabumiseks. neid oli kõikjal (ma ei saa öelda "kodutud", sest nad olid niivõrd sulandunud kirevasse linnakangasse, et miski muu kui tänav poleks iial tundunud neile loomulikuma koduna). nii võis neid kohata sammaste vahel, treppidel, kangialustes, pinkidel... ühel meie järgmistest jalutuskäikudest kohtasime kahte muretult lobisevat ja magamiskottidesse pugevat meest, kes seadsid hommikusöögiks võileivamaterjali maja karniisile - see oli tõeliselt avar köök vaatega elust pakatavale bulvarile.

öösel hakkas sadama. ootasin lõhna, kuid vihmamärg pariis oli minu üllatuseks lõhnatu.

31. MAI, esmaspäev. bajadeer.

kohtumine koristajaga. ärkasime kell 8.30 uksele koputamise peale. rabasin endale midagi ümber ja tatsasin unesegaselt uksele. paotasin ust ja sealt vahelt paistis prillidega miki hiir - ülilühikese tumeda siilisoenguga, millel tagantpoolt vaates lehvis pisike hiiresaba. ta vuristas midagi kiiresti prantsuse keeles. vastasin talle inglise keeles (saan prantsuse keelest küll veidi aru ja sussaninit endaga mängida ei lase, kuid rääkima ma seda ei kipu). seepeale ta röögatas "pas anglais!" ja läks näost kübekese hallimaks. küsisin, kas ta ei võiks tulla 15 minuti pärast, et me just ärkasime. "no! cinq minute! clean, or no clean!" ja tema vihast välkuvad prill-võimendusega hiiresilmad kadusid puhisedes ukse tagant. lõin ukse kinni ja järgneva pooleteise minuti jooksul toimus see, mis igal hommikul sõjaväes, ainult et ülemaks olin mina ja mart oli sunnitud reameest mängima: "mart! 5 minutit! ruttu! kliin-or-no-kliin!!"

hommikusöök 6 euri. retseptsiooni taga on pisike köök, mille keskel on eraldussein ja sellest paremale on pigistatud kolm imepisikest lauda, põranda kalle tugevasti vasakule. receptionitädi teeb ka ühtlasi hommikusööki. külma ja kinnise põhjamaalasena ehmatasin esialgu suhtlusaltist prantslannast ära. iga liigutust saatis küsimusterahe ja vastuse kommentaar. seega läks kolme röstsaia, kohvi ja marmelaadi serveerimiseks pool tundi aega. kuna mart eriti inglise keelt rääkida ei taha (kuigi võiks julgelt) jäi kogu suhtlemine minu kui väga suhtluskitsi inimese kanda. pärast pisikest kohanemist hakkas mulle see naine järjest enam meeldima. tema lapselik õhin ja siirus võitis ka minu kalestunud südame ning me jäime jutustama, nii et kohvile mõeldud piim keema läks ja see tuli ära valada. rääkisin, kuidas leidsime nende hotelli töökaaslase kaudu. kui ta kuulis, et töötame ooperis läks ta nägu särama ning ta osutas meie külje all (lauad olid tõesti nii lähestikku) einestavale umbes kuuekümne aastasele naisterahvale. "ta on sopran!! ta laulab! tal oli eile kontsert. küsige, mida ta esitas!" oi, kui kitsid on eestlased suhtlema! ei suutnud kuidagi kohe küsimust esitada, seepärast tegi ta ise meid tuttavaks ning esitles ka soprani klaverisaatjast-heliloojast meest. nende jutt kandus kohe muusikale - arutati peensusteni seda ja teist la scala lauljat ning seda, milliseid suurepäraseid nõuandeid nad ühele või teisele lauljale kunagi aastaid tagasi andnud olid. teineteist kiitvate ja nõustuvate üminatega julgustades kulges vestlus üsna ühepoolselt. kuna me ikka veel vedu ei võtnud ega esitanud täiendavaid küsimusi, muudeti kõne intonatsiooni pisut teatraalsemaks - publik oli äärmiselt loid! oi, kuidas mõned aastad tagasi oleksin sellisesse vestlusse ülepeakaela sukeldunud! nüüd tundus see kuidagi võlts, praguneva kattekullana... siis pakkis sopran pooliku baguette'i käekotti ja lahkus. soovisime neile head ning paremat koju jõudmisel.

ilm oli pisut tuuline ja ähvardas vihmaga. suundusime garnier' poole, et õnne korral õhtusele "bajadeerile" või mõne teise õhtu "valküürile" pileteid osta. mõlemad olid tegelikult välja müüdud. ime, mida üks naeratus kassas korda võib saata. igatahes saime 7-eurosed piletid õhtusele "bajadeerile" täiesti omaette loožis, mis siis, et 5. rõdul. jalutasime mööda avenüüd tagasi, et sisse astuda harmonia mundi poodi, mille eelmisel õhtul avastasime. poest leidsime francois francoeuri "Amans, voulez-vous etre hereux?" isabelle desrochers (sopran), james munro (cello), violon+contrebasse, theorbe jt toredad pillid (kahjuks unustas kassapoiss selle plaadi mängijast välja võtta ning pakendisse tagasi panna, seega leidsin kodus karpi avades, et see on tühi); šosti tšellokontserdid 1 ja 2, daniel müller-schott ja SO des bayerischen rundfunks; francesco geminiani "Sonates pour violoncelle avec la basse continue" ja diana damrau plaat, kus ta esitab vincenzo righini (1756-1812) loomingut. lihtsalt ei teadnud seda heliloojat ning kõlas huvitavalt.

pariisi tänavatel pole kindlat taktimõõtu, on ebaregulaarne pulss, mis pumpab pahinal tänavasoonestikku elu ja inimesi. punane ja roheline tuli ei ole mingid määrajad. inimesed valguvad lihtsalt mingil seletamatul hetkel tänavale ja nii ongi. võib-olla on see mingi kannatuse piiri ületamine ja siis ei loe tule värv. kummaline on, et autod on rohelise tule ajal valmis igal hetkel teele vajuvaid inimesi läbi laskma ning juht vaatab sind nõutult, kui teeserval seisad ning punase tulega üle ei lähe. sama kehtib jalakäijate kohta - kui neil on roheline ja mõni auto kangesti sõita tahab, tehakse talle ruumi ning see ei häiri kedagi. meile see rütm sobis ja sulandusime probleemideta. siinkohal aga tsitaat kerouaci raamatust, mis on inspireerinud ka selle postituse pealkirja: "as a new yorker I run to dodge the free zipping roaring traffic of paris but parisians just stand and then stroll and leave it to the driver - and by god it works, I saw dozens of cars screech to a stop from seventy mph to let some stroller have his way!"

montmartre. õnnetult hall linnajagu, modernne, kultusstaatusesse tõstetud moulin rouge'i kodukoht. pidin silmad kõvasti kinni pigistama, et suuta ette kujutada linnakut, kus tegutses mu armas henri de toulouse-lautrec. ilusaks läks alles seal, kuhu koondatakse turistid - mäe tipus tertre'i väljakul. lohutasin end mõttega, et kunagi oli kõik teisiti. võib-olla häiris mind mu staatus - turist, sest minuga käituti nagu turistiga, pakuti nänni. vaade sacre coeuri kiriku eest oli muidugi võimas ning meenutas mulle pisut roomat. seal oleksin võinud pikalt istuda ning kuulata elu, millest all laiuv majaderäga mulle jutustab. willette'i pargis pakkus üks jaapanlasest noormees vaatamiseks tantsuetendus-performance'it, mille peategelaseks oli robot. päris hea liikumine ja idee, kuid põhiline - esinemisjulgus. kahjuks ajasid korravalvurid ta enne tantsuliste pildiseeriate lõppu ära. ka meie liikusime siis edasi. allapoole sammudes meeldis mulle juba rohkem - kitsukesed tänavad poekeste-kohvikutega ning värvikirev rahvas. leidsin hipipoe, mis tundis mu ära ning meelitas mind sisse ega lasknud enne lahti, kui olin ostnud vikerkaarevärvilise dressika ning mart kinkinud mulle ehte, mis oli ülimalt minulik. most happy.

garnier ooperimaja ja "bajadeer". kaunis hoone, meenutab veidi viini riigiooperit oma hämara, just kui küünlavalguses müstilise pidulikkuse omandanud fuajeega. smokkides kavapoisid pakkusid valjuhäälselt oma kaupa - 12 euri kava. vaau. see on tõeline raamat ja selle on kokku kirjutanud terve toimetuse täis inimesi! veel kord vaau. etendusest: 5. rõdu ei ole just see koht, kust balletietenduse kohta adekvaatset ülevaadet anda, kuid mis paistis isegi sellisesse kõrgusesse ära oli kordeballeti ülim sünkroonsus ja muusikaline täpsus ning solorit tantsinud solisti tehniline briljantsus (vähemalt briljandi sära ulatus meieni :)). selliseid maneeže ei ole minu silm veel näinud.

1. JUUNI, teisipäev. kohtumine kaksikuga.

täna serveeris meile hommikusööki teine tädi, kelle inglise keel oli suurepärane, kuid kelle jaoks oli täielik müsteerium ja küsimärk meie hotellis viibimine ning suhtlusprotseduur üldse. kogu serveerimistoiming möödus jahedas vaikuses. näis nagu lasuks ta hingel mõni sügav ja tume saladus (mina suutsin vaadata ainult tema neetidega vööd). küsimata kolm röstsaia ning kohv ilmusid me lauale umbes 7 minutiga. avastasin, et olin pisut nõutu, sest olin valmistanud ette prantsuskeelse vigastest väljenditest kubiseva ülevaate meie senistest tegemistest. vist ikkagi puudutas see eilne tädi mu kalki hinge sügavalt ja loksutas midagi lahti.

cité de la musique. süda põksus ootusärevuses, sest seal ootas meid mardi pilli kaksikvend - leopold renaudini meistritöö aastast 1777. ainult, et selle pilli õeraasu sattumine eestisse pole enam müstiline saladus, kuigi mulle meeldiks veel salapärased mõtteid heietada.

kuna ostsime muuseumist pileti salle pleyelis toimuvale "onegini" kontsertettekandele, saime muuseumi tasuta. muuseum oli sama võimas elamus kui viini muusikariistade muuseum. on lausa uskumatu, millised on olnud moeröögatustest tulnud vajadused või vajadustest tulenenud moeröögatused. kuidas teile meeldiks selline pill? keskmine sõrmlaud on tavaline, kuue keelega; vasakpoolne seitsme keelega on kromaatilise helirea jaoks; parempoolne kaheksa keelega diatoonilise helirea päralt. või kuidas meeldiks teile kolmeks kokku volditav klavessiin, mida kaenlasse haarata? aga kilpkonn-kitarr? või virtuoossuse tõstmiseks loodud "kirogümnastika" masin, mis venitab sõrmede kõõluseid? aga uute kõlade otsinguist sündinud pillikujud? ja näited pillimeistrite pillikorpuste šabloonidest ning höövlitest, mida leidus igas suuruses. elamus, elamus, elamus!

pärast väike vein ja salat muuseumilinnaku restoran-sööklas. kui aknast välja vaatasin, nägin õuelaua taga istuva mehe kotist välja vaatamas mängukaru. you should keep your friends close to you.

"onegin". orchestre national du capitole de toulouse, koor samast, tugan sohhiev (dir), garry magee (onegin), jelena gaskarova (tatjana), daniil štoda (lenski), anna kiknadze (olga), makvala kasrašvili (madame larina), jelena sommer (filippjevna), mihail kolelišvili (gremin) jt. ühesõnaga, laitmatu keeleoskus ja suurepärased hääled. sain üle väga hulga aja mõtlikuks tegeva muusikaelamuse. kui väga nokkida (ma võin seda ju teha, kui mul on omaaegsena pisut rohkem vene kultuuritausta kui prantslastel), siis ütleksin, et vene heliloojate tõlgendus lõunapool euroopas on pisut ümar ja pehme (viinis kuulasime "padaemandat", mis kõlas kui mozart) ja praegusel "oneginil" puudus minu jaoks dramaatiline sügavus, mis tšaikovskil on alati olemas - muusika, mis väljendab kõige ehedamalt tundeidtundeidtundeid! pärast poloneesi karjus keegi paar korda "buu!" - publik on kuningas ja tahab alati parimat!

2. JUUNI, kolmapäev. kihlus tänaval.

täna lahkusime enne saatuslikku (koristaja)koputust uksele ning sõime hommikust korealaste juures all kohvikus. ahjusoe croissant ja šokolaadisai, mahl ning kohv. delicious! täna külastasime pariisi hälli - cité saart. olime ninapidi kaarti süvenenud, kui üks bomž meie nina alt maast suure kuldsõrmuse üles korjas. ta küsis, kas see on meie oma. "ei" (loe: ole hea, mine ära!), tõrjume teda. süvenesime taas kaarti. "einoh, teie oma ikkagi või?" teeb mees meile pakkuva liigutuse. "ei" (loe: ole hea, mine ära!), kordame vastust. "no aga võtke siis, päris kuld, proov on sees, jummala muidu saate!" žestikuleerib mees. "ei taha" (loe: ole hea, mine ära!). teebki mees peaaegu minekut, pöörab siis ringi, näitab, et talle ei mahu sõrmus sõrme ning pistab selle suuremeelselt mulle keskmisesse, suudleb kätt, suudleb mardi kätt ja sõlmib meie käed ühte, tehes õnnistava liigutuse. nüüd tahaks kirjeldada emotsioone sel tähtsal hetkel, kuid mitte midagi ei meenu. ilmselt seisin mokk lollakalt töllakil ja irve suunurgas ning jälgisin protseduuri. mees tegi taas just kui minekut, kuid sirutas siis kannapöördega (need olid tal hästi kätte õpitud) käe pikalt õieli ning küsis 2 eurot. andsime irvitades kumbki 2 (sellise komejandi eest võib ju ka pisut taskuraha anda), kuid viiendat, mida mees nõudma hakkas, me enam ei andnud. üle 4 euri see kullatud plekitükk ja tsirkus ka ei maksnud. well, I guess I'm married now. tehke järgi!

turistid ei sobi notre dame'i. pidevalt sahisevate jalgade, kilgete, paljukeelsuse ning tõuklemise varjus läheb kaduma selle paiga pühadus, vitraažide müstiline värvimäng ja viirukilõhnalised palved. kirik hoidis oma loo kiivalt endale ega kõnetanud mind. kusagil lähedal pidi olema maailma parima jäätisega kohvik. me ei leidnud seda enne kui olin anule sõnumi saatnud ja vastuseks saanud aadressi. võib-olla poleks aadressi vajagi olnud, sest saba lookles juba tänavani. proovisin valge šokolaadi ja lihtsalt šokolaadi jäätist. see lausa sulas suus! peaksin korraks ka trevi purskkaevu lähistel itaalia jäätist proovima, sest senini oli see mu jäätiste edetabeli tipus, kuid maitsed tuhmuvad ajas.

prantslased ei söö 14.30-st kuni 18.00-ni. see oli minu jaoks ebameeldiv üllatus. võimalik on osta kohvi, vett, saiakesi või salatit. aga ma tõesti ei suuda süüa kell 14, kui ma olen söönud hommikust kell 9! niisiis suutsin korralikud jonnituurid üles võtta, kuniks kaugusest terendas (uskumatu küll) maci M! ma pole vist kunagi varem nii rõõmus olnud, tellisime esimese ettejuhtuva turvalise asja ning asusime nosima. pilt leti ääres sabatavatest inimestest oli kirev. ilmselt ei olnud ma ainus, keda selline söögirežiim häiris - leti ääres tunglesid lisaks teismelistele lipsustet ärimehed, turistid ja korralikud pered. ja veel, see oli umbes 3x odavam kui kõige lihtsam kohvikutoit. toidust üldse - prantslaste tavaköök ei üllatanud maitsetega, pigem ütleksin, et oli maitsetum kui ootasin. samas, gurmeereis on gurmeereis, aga viini tavaköök oli maitsekam kui prantslastel (saiakestest ja koogikestest me ei räägi, ma pole elu sees saanud vist maitsvamat toorjuustukooki kui metroojaama lähistel turul!!!).

garancienne'i tänav - chaneli poed, ritz hotell, restoranid. meenutas itaaliat, lubjakarva õhtuhämaruses soojalt kiirguvad majad, lõhnavad lillekastid akende taga, luugid ees ja tänavasillutisele nirisev lillekastmise vesi. üheks pariisi iseloomustavaks sõnaks on lõhn - müstiline lõhnabukett või eikusagilt sinu ümber põimuv üksainus lõhn, alati joovastav, alati meeldiv. olgu see parfüüm, olgu see kohvik, olgu see elu ise (?).

3. JUUNI, neljapäev. esimene saun.

täna tundus, et lubatud kuumus hakkab kohale jõudma. õhk ei liigu ja päike kütab naha valusaks. louvre. klaaskolmnurk mõjus nagu inkubaator - uimastav. leidsin "parsifali" jaoks paar maali ning maale, mis ärgitasid edasi uurima kunstnike ja ajastute kohta. mona lisa mõjus saladuslikuna, kuid tema ees tunglev inimmass võttis mu entusiasmi kõvasti vähemaks (mind pelutab liigne kära ja massiaktsioonid). ümbritsevatel maalidel kujutatud inimesed näisid aastate jooksul olevat omandanud pisut solvunud ilme, sest üks tilluke maal pälvib nii palju tähelepanu ja seda pigem kõmuliste teooriate objektina kui kunstiteosena. leidsin maali, mis võis inspireerida manet'd looma üht oma tuntumat teost "eine murul". kahjuks ei leia ma oma märkmetest üles kunstniku nime ja aastaarvu, mis maali juurde kuulub. :( käisin ära ka brittide juures ja meenutasin koolis õpitut - hogarth, constable, wright ja gainsborough. milline meeldiv kohtumine elusuuruselt!

üks suurim elamus pariisist - shakespeare and company nimeline raamatupood, mis on sõna otseses mõttes maast laeni raamatuid täis, ka uksest välja jagub neid ning kaks meest veetsidki aega poe ees raamatukastidest väljaotsitud raamatuid nautides. I am abso-bloody-lutely overwhelmed! siia võiksin jääda ning kõik muu ununeb! otsin kõhuli maas ühe vanahärra sandaalide vahelt alumiselt riiulilt woolfi "between the acts", kuid ei leia. leian haruldased päevikud, kuid mul on need juba kriso vahendusel olemas (tema õepoja, quentin belli kirjutatud biograafiat ka polnud, seda oleksin väga tahtnud). teisel korrusel on rohelise kaleviga kaetud kirjutuslaud ning nurga sees, raamatute vahel on klaverinurk. üks neiu tinistab seal midagi mängida. I must be dead and in heaven! kahjuks ei leidnud ka wodehouse'ilt midagi, mis oli kummaline ning seepärast ostsin temaatilise raamatu - jack kerouaci "satori in paris". i-le pani täpi shakespeare'i kujutisega tempel, mis igale ostetud raamatule tiitellehele löödi.

istusime ragueneaus - salat, quiche ja roosa vein cyrano viinapuuväljadelt - "les jardins de cyrano". päike kõrvetas juba talumatult. õhtul "les contes d'hoffmann" opera bastille's. juba mitmendat päeva okupeerisid büroohoonet meenutava ooperimaja treppe ja ümbrust protestivad rahvamassid. täisvarustuses märulipolitsei valvas neid rahumeelselt, vahetevahel bussides kohvi ja krõpse söömas käies.

maja meenutas ärihoonet, steriilselt valge, kõle ja lõputult ülespoole rühkivaid treppe täis. muidugi, sky-bari tasandilt avanes imeline vaade pariisile ning katusekambritele. kujutasin ühte neist rodolfo ja oma küünlale tuld küsiva mimi. või oli vastupidi - näha oli mimi kamber, sest aknal olid lilled, millest ta oma tikanditele inspiratsiooni otsis?

lavastus oli suurepärane, pikitud maitsekast huumorist, esitajad olid vapustavalt head! giuseppe filianoti on hämmastav tenor, experience of a kind! tõusev staar. olympiat laulis laura aikin, antoniat inva mula (tema pärast me tegelikult pariisi tulimegi, meil on üks fantastiline "rigoletto" dvd, kus tema laulab gildat ja nucci rigolettot). dirigeeris jesus lopez-cobos. taas elamus, mida niipea ei unusta!

4. JUUNI, reede. versailles.

kuumuse haripunkt. ca 30 kraadi varjus. veetsime kuumema osa päevast aias ringi jalutades. muljet avaldas grandioossus, hoomamatud avarused, perspektiivvaated. lossis sees oli aga liiga vähe "lossi", ajastu hõngu (jõudsime järeldusele, et oleme venelaste poolt ära rikutud - tsarskoje selo, peterhof ja ermitaaž on lisaks kunstikogu funktsioonile säilitanud midagi ka ajastust, elustiilist). imelised olid grand ja petit trianon, kuhu vaene marie antoinette igapäevakohustuste eest pages. nendes lossides oli elu, vaimu ja atmosfääri. saludeks, mägedeks ja järvekesteks kujundatud aiad pakkusid lõputut naudingut; samuti antoinette'i isiklik teater. mõtlesin, kui kurb võis ülikutel mõnikord olla kanda kuulsuse ja vastutuse rasket koormat - kogu maailm tuli endale ise ehitada. ja kui nukker on see, kui kõik tehakse sinu jaoks, sinu meele järele - ei pisukestki võimalust saada osa juhuslikkuse värskendavast võlust.

5. JUUNI, laupäev. impressioon!

veel üks absoluutne pariisi highlight, mis pani dna mu rakkudes keema ja pulbitsema - orsay muuseum, kuhu on kogutud minu kallis-armsate impressionistide tööd. lõuenditele jäädvustatud iidolid elusuuruses mu ees! ahmisin värve, pintslitõmbeid, KÕIKE endasse. tundus uskumatu, et näen lautreci, renoiri, monet'd, manet'd, cassatit, pissarrot, degas'd jt PÄRISELT. nad ongi olemas olnud. seekord ei häirinud mind rahvas, ma peaaegu ei näinudki inimesi enda ümber, kulgesin mingis meeleerksas seisundis, hooletust fluidumist kantuna. võtsingi laiskleva ja sihitult ringiuitava flaneuri rolli, kelle vaatenurgast maalid lõuendile on jõudnud. üllatajateks olid impressionistide pastellijoonistused. leidsin taas midagi oma kavade jaoks kõrvataha panemiseks ning avastasin ka enda jaoks uusi nimesid, kelle töödest ma midagi ei teadnud, kuid kindlasti asun uurima. samuti leidsin sarnasusi meie kunstnike töödes - paul signaci "le chateau des papes" meenutas teatud perioodi konrad mägi ja paul sérusier' "la lutte bretonne" käekirjas oli midagi sarnast oskar kallise pastellijoonistustele. täiesti meelevaldne paralleelide tõmbamine, ma tean!

õhtul ootas meid "cosi fan tutte" champs-elysees' teatris ajastu instrumentidel. noored lauljad, kellest midagi kuulnud pole (rachel nicholis - fiordiligi, lina markeby - dorabella, anne cathrine gillet - despina, robert getchell - ferrando, joan martin royo - guglielmo, nicolas rivenq - don alfonso). rohkem erutas orkester ja pillide kõla kui ükski lauljatest, kuigi despina oli kokkuvõttes väga hea. plaadilt vanu pille kuulates on plaadi mekk man, aga sellest, mis moodi võis see ooper kõlada mozarti ajal, saab aimu ainult saalis istudes. champs-elysées' teatris on istudes jalgadele ruumi veel vähem kui estonias (arvasin, et see on võimatu), ning trepimademel võtab kohanäitaja su rajalt maha ja juhatab oma kohale, mille eest pead talle tip-i andma. neil on selleks kotikesed kõhu peal ning mitte üks teatrikülastaja ei saa neist mööda. väga kaval! vaheajal müüakse jäätist, krõpsu ja küpsiseid, snickersit ja muud trääni. üldse mõjub üllatavalt see, et teatrisse tullakse suhteliselt suvalistes riietes ning pole sugugi võõras, et mõni ülikonnas mees võtab vaheajal välja sandwitchi või baguette'i ning hakkab seda cocat juues nosima. minu jaoks on see nii võõras! ma ei taha tulla teatrisse, kui seal on seljakottidega noored, kes vaheajal krõpsu söövad ja teatrikülastajad, kes aknalaudadel vm võileiba ja burksi nosivad! see lõikab läbi kogu lavalt tuleva emotsiooni ja atmosfääri.

enne ooperit vaatasime teatri lähistel ringi ning avastasime, et oleme ümbritsetud ainult prada, gucci, chaneli, armani jt firmade poodidest ning 5-tärni hotellidest. klassikaline kaader filmist - autojuht viskab oma lahtise katusega ferrarist võtmed valges livrees portjeele ning laseb selle ära parkida. uksehoidja nägu oli miljonidollari võitnu oma - ta lõkerdas meile otse silma ja meie naersime talle vastu. lisaks leidsin prada poest käekoti, mida oleks täitsa sümpaatne omada, kõigest veidi üle 60 000 krooni. seekord jäi ostmata, sest ei suutnud värvi välja valida :p

jalutasime pärast etendust õhtusumedas öös tagasi ning tegime veel viimase tiiru linna peal. ma ei tahtnud ära tulla, inimeste, kohvikuhõngu, tänavaelu ja mingi seletamatu tunde pärast.

6. JUUNI, pühapäev. kitsesõrad kohvris.

lennujaamas hakkas minu kohvrist tulvama juustude segunevat aroomi. põhilise aktsendi andis ilmselt kitsejuust, mille see sõbralik receptionitädi meile kaasa ostis. igatahes, olin check in-i sabas seistes juustude olemasolu juba unustanud ning piilusin torsaka näoga kõrvalseisva mehe kingi ja sokke kui võimalikku kitsesõra lõhna allikat.

FOTOD.

Viinis 18. juuni - 25. juuni 2008

18.06.08
puhkus alkaa nyt!
minul oli pakkimismaania juba ammu. nihelesin pea nädal varem oma mõtetega kohvri juures ja paotasin riidekapi ust, et mida võtta ja mida jätta. mart pakkis taas viimasel minutil (tal õnnestub see sealjuures täiesti loomulikult, ta justkui ootaks just seda ühte minutit miljonist, et tõusta diivanilt püsti ja öelda: "peaks pakkima hakkama." paistab, et see minut on alati õige). seekord võis kell olla veerand üks öösel, mis redutseeris tema uneaega ligi viielt ja poolelt tunnilt neljale.

äratus kell kolmveerand viis! takso kell kolmveerand kuus. vaatasin vannitoas šampoonipudeleid ja mõtlesin, et kui me alla kukume, siis jäävad need pudelid mõneks ajaks kasutamata, siis aga kasutab keegi need ära ja elu läheb edasi.
kallab vihma. viimase minuti vangerdused riietuses ja juba tuiskame põksuvate südametega lennujaama poole.
lennujaamas. check in uputab kihnlastest, kes sõidavad kuhugi kontserdile - värvikas pilt varauniste lendurite vahel. veider, et ma ei piiksunud väravas kordagi - on tunne nagu oleksin lakanud eksisteerimast. vbla olen nähtamatu? lootusärevalt kõnnin müraki vastu WC ust - ei ole nähtamatu ja läbi seinte ka ei lähe.
võtame hommikuse kohvi. mina teen pilti ja mart teeb nägu. kõrvallauas istub triibulises laitmatult pressitud ülikonnas meesterahvas, kes näeb välja väga olulise ärimehena - triibulise ülikonna särades peegelduvad tal silmist börsiseisud, mis mööda ekraani numbrite vilades üles ja alla kihutavad. uhh. numbrifanaatikud.
ootame. minust paremal istub püha õde oma rüüs ja vasakul istub kihnu virve. tunnen end turvaliselt.
mart võtab hoogsalt netilaineid ja ennustab viini ilma. (sellega saab veel nalja... viini hommiku-TV ilmaennustus ei suuda kordagi prognoosiga täppi panna. vihma ja 20-kraadist sooja pidi tulema iga päev. selle asemel saime 7 päeva 33-35 kraadi kuuma ja päikeselõõska).

lennukis. istun taas varuväljapääsu kõrval. ukse kohale kinnitatud joonise järgi olengi õigel kohal, sest sellel võib näha naisterahvast, kes elegantse nõksuga ukse eest ära kergitab, selle alla viskab ning viimase pildi andmetel ilma langevarjuta uksele järele hüppab. I can do all of it.
lennuk tõuseb, võtab kõrgust, paar õhuauku... mardi kintsul on nüüd küünejäljed, sest mulle vabalangemise tunne ei meeldi. ärkan ka langemisunenägudest üles niipea kui võimalik. väike šampus maja kulul (mardil on tuttavaid vist küll kõikjal!) ja maandumine läheb libedalt - nagu ei märganudki õhuauke. teinekord tean abi...

viin.
austria saksa keel. esialgu mõjub võõralt ja pelutavalt. praegu, kodus olles, tunnen aga puudust austerlaste tervitusest "grüss gott", mis igal võimalikul juhul kõlab. nad on imeviisakad ja tänu saksakeelsele keskkonnale hakkan varsti taas taipama, vastama, küsima ja lugema.
jõuame hotelli hommikusöögi ajaks. kohv! soojad saiad. pärast lippame linna peale. kuuuum!!! uni tikub vägisi peale, palav on ja mõte on loid. eelnenud väsitavad üritused on energiavarusid kokku kuivatanud. viimane külastus on hundertwasserhaus. õhtuks oleme päikesepõlenud ja 5 DVD võrra rikkamad. see, see, see, see ja see. tänane ja homne õhtu on ainsad, mis meil ooperikülastustest vabad on, seega otsustame homme minna linnast välja ühele neist mägistest veinipiirkondadest - grinzing.
lülitan oma väsinud mõtte täiesti lõplikult välja ning usaldan end mardi hoolde, kes on viinis 5. korral käinud. nii koostabki tema ajude ragisedes kaardi järgi igapäevast marsruuti (meie igapäevast marsruuti anna meile tänapäev...). mina teen lihtsalt nimekirja kõigist võimalikest ja võimatutest turistiatraktsioonidest, kuhu jõuda tahaks.

19.06.08
tegime mardiga hommikusöögil võidu: kumb manustab rohkem kolesterooli - saada oli võid, saiakesi, juustu vorsti sinki, praemuna ja praeviinereid. ahjaa, šokolaadi ka. mart võitis, sest tema võttis veel teise portsu viinerit ja muna. mina enam lihtsalt ei jaksanud.

kõigepealt läksime praterisse - lõbustusparki. kuna tegemist oli rattailmaga, ronisime ilmarattale, ilma et oleksime pääsenud lastekarjast, kes karjus kui ratta peal. kõrgelt avanes kena vaade ümbritsevatele kaunidustele. mart jälgis pingsalt ameerika mägede külastajaid ning kibeles mägedele. kuna mulle vabalangemise tunne ei meeldi, siis ütlesin resoluutselt, et mina sinna EI tule. lõpuks ei läinud ka mart (ma olen pidur, ma tean :))

grinzing. mart ütleb, et see on tema jaoks austria (kui just päris mägesid käepärast pole). milline imeline piirkond - täis rahu, rohelust ja... noh ütleme siiski, et midagi mäe sarnast on olemas (Leopoldimägi on ometi 430 m kõrge). paistab, et beethoven on siin iga nurgal peal elanud ja midagi komponeerinud. see piirkond meenutab pisut itaaliat oma aknaluukide, üle aiamüüride lokkava roheluse ja õitemerega. jah, siin on austria, pean ka mina tunnistama. just nendes väikestes mägikohvikutes tuleb esile austerlaste eriline rahu ja "aega küll" olemine. see nakkab ja olla on nii hea - kohvikud sumisevad igal kellaajal rahulikult, austerlased lihtsalt tulevad, istuvad ja jäävad, kuniks ajakiri on läbi loetud ja jutud räägitud. üksteise jaoks on aega, aja enda jaoks on aega. ja ega selles kuumuses ei saakski teisiti kui iga natukese aja tagant kuhugi varjulisse kohta maha istuda ning suuurte klaaside kaupa jääkülma spritzerit tarbida. hoolimata väikesest suminast, mis pähe tekib, on see suurepärane värskendaja, eriti sidrunilõigu olemasolul. ajavaakum. loomulikult on see ka ülirikaste elurajoon - muinasjutulised majakesed ja villad (meenutavad niii itaaaliat!!!) palistavad ülespoole rühkivaid teid, kaunid ja puhanud inimesed liiguvad ringi, rahulolu õhkub kõikjalt (võrdlen mõttes eestlastega. millised on need inimesed eestis, kes võiksid endale midagi sarnast lubada? nende toredus ja materiaalsete võimaluste ärakasutamine on stiilis "naabrist parem". see tundub siin ringi vaadates naeruväärse kassikullana. kassikullana seepärast, et kogu toredus on pööratud väljapoole. siin hoolitakse eeskätt iseendast - võimalus mitte tööl käia, tegeleda hobidega, nautida looduskaunis kohas elamist, reisida, olla haritud-näinud. piilusime üle aia üht restorani ja siis selgus, et see on vanadekodu! pole paha panna lapsi lasteaeda majja, kus beethoven kunagi midagi kirjutas ja kus elas, eks? aga kõik see tundub loomulik, mitte väljapoole pööratud.)

mis veel... viin on see suurlinn, kus inimesed ei häiri, ei teki klaustrofoobiat sebimistest, turistidest. nii teistsugune võrreldes näiteks londoniga. viin on suurlinn, mis kannab suurlinna koormat väärikalt. aga see selleks.

20.06.08
hommikulauas istub üks meesterahvas, kellel on alati valge särk seljas ning paks punane raamat kohvitassi kõrval lahti. see on nii ilus vaatepilt!
nägime hommikul poissi, kes on oma juuksuri loomaaeda gorillapuuri ette tirinud, näpuga sellele osutanud ja öelnud: "tahan seda soengut!" otsustasime siis ka selle gorilla ära vaadata. suundusimegi maailma vanimasse loomaaeda. pandad on toredad, aga minu lemmikuteks on ikka ja alati vantsikud. neid võin tundide kaupa vaadata - majesteetlikud loomad ilusate silmade ja väärikate liigutustega. talitaja käsu peale tõstavad nad jalga ja naudivad survepesu kõhu alt. ongi palav. nad tulevad oma nime peale kohale, seisavad vaikselt ja võtavad vastu maiustuse.
pingviinide bassein kihab, nii et silme eest läheb kirjuks. need on ju ujuvad kaisuloomad! ma mäletan, kuidas ma sain 9. sünnipäevaks just taolise pisikese pingviini, mida tuli rinna pealt pigistada, et see häält teeks. pingudel on roosad nokad ja soomusemustriline karvkate. mahuvad täpselt kaenlasse ja padja peale.

õhtuks jõuame omadega ooperisse. verdi "la forza del destino". mart on mu kõrval kaunis. viini riigiooper rabab oma luksusega. nukker on aga mõelda, et 1869. aastal valminud hoone kohta ütles keiser franz joseph, et see sarnaneb jaamahoonega, mille peale üks arhitektidest (van der nüll) enesetapu sooritas. mõisted muutuvad ajas ning meie kõnnime imestledes mööda maja ringi.
etendusest... kõigisse meie etendustesse oli põimitud maailmanimesid, keda siiani vaid dvd-delt, teleekraanilt ja lindistustelt näha-kuulda on olnud. seega oli minu ootusärevus suur.

LA FORZA DEL DESTINO
dirigent: marco armiliato
lavastus: david pountney
marchese di calatrava/padre guardiano: alastair miles
leonora: nina stemme
don carlo: carlos alvarez
alvaro: salvatore licitra
fra melitone: tiziano bracci
preziosilla: nadia krasteva

pean kõigi nähtud etenduste põhjal ütlema, et tase on seinast seina. on etendusi, kus on väga häid soliste ja keskpäraseid kõrvalrolle ning vastupidi; on etendusi, mis moodustavad lavastus-muusikalise terviku ja neid, mis tervikut ei moodusta. aga see on loomulikult subjektiivne tunne ja järgnev on ka vaid subjektiivne arvamus, mis ei ole avaldatud hinnangu andmiseks.

etendus algab minu jaoks alati kavalehest - see ei ole professionaalne kretinism, vaid minu arvates üks lavastuse osa. see väljendab seda, mida laval ei näidata ja mis muusikas võib-olla alati välja ei tule. see on ühe kunstiteose elulugu - sünd, areng ja tulemus. liiatigi on see mälestus - perekonnafoto, mis albumisse pannakse ja vaatamisel mõtted helgetele teedele viib. üldiselt ütlen, et kavad on suuureepääärasseeed! need on raamatu formaadis ja täis kõikvõimalikku informatsiooni.

lavastusest endast. tundub, et siinkandis on populaarne kasutada videoprojektsiooni, mis mind täiesti külmaks jättis. võib isegi öelda, et see mind häiris, sest kui lavastaja nõuab mu tähelepanu juba avamängu ajal, siis tunnen end segatuna, ebameeldivalt raputatuna ja järgnevast loost lahtikistuna. miks ei usalda lavastaja avamängu kui kõige paremat sisukokkuvõtet ja sümbolite lahtimõtestajat? miks ta segab mul järgnevasse sisse elamast? ehk siis: pärast minutit avamängu algas läbipaistval ekraanil 3D püstoli keerlemine, mille järel see maha kukkus, lahti läks ja kuul rikošetina metallvoodi raamist mehe südant tabas. kõik see meenutas kangesti mõne arvutimängu graafikat. seda korrati. aga seesama püänt on ju kavalehel sisukokkuvõtte esimestes ridades kirjas, milleks seda uuesti ja uuesti välja tuua? ka tegelaste hingepiina kujutades ilmusid fragmendid sellest videojupist ekraanile - ometi kõlas ju saatuslik muusika, teemad...
lavakujundus oli lakooniline, must-valge-hall, paar suuremat vineerplatvormi ja üks keeruline tellinguid meenutav konstruktsioon, mis oli mõeldud sõdurite barakiks. värvi lisas lavastusele, preziosilla kõrtsistseen, kus mustlasneiu lubas sõduritele au, kuulsust, pidu ja naisi, kui need vaid usu nimel sõtta lippavad. balletitrupp oli selleks otstarbeks end kauboiriietega ehtinud ja esitasid midagi line-tantsu sarnast, tehes piiblitega vaheldumisi vallatuid tantsuliigutusi ja ristimärke. üldiselt rõhuti taas paljale pinnale, seksile ja kõigele sellele, mis juba ammu enam ei üllata. siin tundus see olevat suisa kohatu, sest publikult saalis ei kostunud mitte mingisugust reaktsiooni.
millest ma aru ei saanud oli lahingustseeni ajal ekraanile näidatud kaadrid vietnami (?) sõjast?? ausalt öeldes pole ma veel jõudnud kava lõpuni lugeda, ehk on selles midagi öeldud. aga mul läheb saksa keeles lugemine aeglasemalt ja kavad ise on paksud!

muusikaliselt "la forza" mind ei üllatanud. selles on ilusaid ja ilusamaid kohti.
lauljad: salvatore licitra on nimi, mis paneb kõrvu kikitama. samuti carlos alvarez. licitra kõlab aga äärmiselt väikselt ja pingutatult. saal on suur - 1700 kohta ja oma häälega saali täita on väga raske. tundub nagu oleks licitrat haaranud mingi paanika ja kinnisidee jõuga ära teha seda, mida looduse poolt antud pole. nii ta forsseerib ja forsseeribki kuni väsib ja hakkab mustalt laulma. kohati on kõrged noodid olemas, aga tuhmid ja ei kõla. carlos alvarez laulab end aga selle etenduse staariks. mahlakas ja kõlav bariton. tundub, et publik on samuti tema esitusega rahul ja ta teenib ära kärarikka aplausi.
naispeaosalise nina stemme kohta ei meenu mulle hetkel midagi öelda. ju siis kõlas hästi :)

jalutuskäik läbi jalakäijate tänava hotelli poole. kohvikud on täis jalgpallifänne, kes vaatavad laiekraanidelt jalka ülekannet. kõigis kohvikutes on spetsiaalsed ekraanid, mis on väljasistujate poole pööratud, et kõik pilti saaksid jälgida. türklased skandeerivad. neil täna veab. jõuame hotelli ja klõpsame isegi teleka käima, noolime veini ja kuulame, kuidas ekraaniltoimuvale järgneb ühe või teise toetajaskonna rõõmurõkatused tänavalt. päris naljakas. siis tuleb uni.

21.06.08
täna nägi kultuuriprogramm ette zentralfriedhofi ja schönbrunni lossi. zentralfriedhof on suurim surnuaed - 2,4 ruutkilomeetrisele territooriumile on maetud karvaseid ja sulelisi. on oodatust kuumem, kuid puud ja monumendid pakuvad lisaks vaiksele rahule ka vaikset varju. on kellegi matused. nii paha on olla sel hetkel turist, kes kuulsate heliloojate haudu vaatama tuleb. lihtsalt paha on.
orav schuberti haual joob lillevaasist ja hauaplaadile on asetatud kiletatud kaart kirjaga "I love you". I love you too. and there's too little music in my life. mõtlen seda tõsiselt. praktilist kuulamist väljaspool tööd.
süsteemilt meenutab see surnuaed kangesti rooma oma. algab see vanade monumentide reaga, mis oma elanikest eraldi ühtseks võlvkaareks on ühendatud. oskaks vaid lugeda nendel kujutatud sümboolikat! leidsin haua, mille kaunistused kubisevad viidetest vabamüürlusele - ainult, et ma ei oska lugeda, milline loož ja mis kus kes.
inimesed metroodes loevad. see on tore. ometi on see pilt harvem kui peterburis. mingi vennastumistunne on ometi. viin tundub olevat linn, kuhu end ära kaotada - positiivselt ära kaotada - sukeldudes oleks tunne nagu rokkstaaril, kes lavalt hüpates fännide kätemerel maandub. mulle sobib kuum päev, spritzer, raamat ja mäed.
õhtul ooperis. täna oli r. straussi "capriccio". ilmselt jääb see kõigi meie õhtute ehedaimaks üllatajaks, kus nii muusikaline kui lavastuslik pool käsikäes erguks teevad.

CAPRICCIO
dirigent: philippe jordan
lavastaja ning valgus: marco arturo marelli
krahvinna: renée fleming
krahv, tema vend: bo skovhus
flamand, helilooja: michael schade
olivier, luuletaja: adrian eröd
la roche, teatridirektor: franz hawlata

tagantjärele saan öelda, et see oli etendus, mis kõige enam vapustas oma muusikalise ja lavastusliku tasemega. mart on avamängu mänginud ja mina kunagi kuulanud tervet ooperit tänu sellele, et klassikaraadio fonoteegist renata scottoga oopereid otsisin. seega pea esmakogemus mõlemale meist. kaunis muusika - keelpillidele kaelamurdev, kuid imeilus. flemingi hääl heliseb, kannab, kõlab ja hingestab ning temast ei jää maha ükskki selle koosseisu laulja. hääled kõlavad kenasti kokku. mida rohkem lõpu poole, seda lüürilisemaks muutus muusika. sisuliselt on ooper ooperi kirjutamisest. poeet ja helilooja rivaalitsevad teemal "prima le parole e poi la musica" või vastupidi. aga teatridirektori ja lavastajata ei saaks ju kumbki endale vormi? otsustajaks peab olema krahvinna, kes oma valikuga määrab ka selle õnneliku, kes tema väljavalituks saab - poeet või helilooja? tekst on mahlakas, täis mõtteid ja huumorit. lavastus on kohati eneseirooniline. valgus mängib lavakujunduse sinisega. on akvamariini, safiiri ja kõiki sinise varjundeid pea valgeni välja. pärast etendust on puhas ja helge tunne, heliseb seest ja koju minna ei taha.

22.06.08
kirjutamine on raske. kogu aeg võtan hoogu - nüüd kirjutan, ehedalt.
ja ei õnnestu. nagu läbi savi peaks pressima mõtteid ning emotsioone. ilmselt on kogemise ja kogumise periood.

PADAEMAND
dirigent: andris nelsons
lavastus: vera nemirova
hermann: marian talaba
tomski: albert dohmen
tšekalinski: peter jelosits
surin: goran simic
tšaplitski: benedikt kobel
narumow: marcus pelz
peokorraldaja: clemens unterreiner
krahvinna: anja silja
liisa: martina serafin
polina: elisabeth kulman

pidi dirigeerima seiji osawa (õigupoolest oli see esimeseks põhjuseks, miks antud etendust kuulama minna, agaaa...).

see oli etendus, mille kunstilist terviktaset ei oskagi kuidagi hinnata. veider oli kuulata tšaikovski muusikat sellises tõlgenduses. puudub slaavi taust ja seepärast vist ka slaavi hing. minu jaoks oli esitus pehme ja ümar, rõhutatud, kuid mitte väljendusrikas. puudu jäi kirge, tuld ja ehedust. etenduse päästis marian talaba, kes ka meil cavaradossi rollis häält on teinud. ta asendas neil schicoffi. ukrainlasena valdas ta perfektselt vene keelt, tema diktsiooni oli meeldiv kuulata ja emotsionaalselt vastas ta hermanni skisofreenilisele karakterile. lavastaja nägemus oli väga konkreetne ja minu arvates tabav - ta oskas välja tuua nüansse ja näidata neid nurga alt, mille peale ise alguses ei tule. alles seda laval nähes tundub, et KA NII SAAB! ja ka nii töötab.
tundus, et teksti on rohkem ära kasutatud kui muusikat, kuigi see ei häirinud. lavastuslike leidude rida algas koos avamänguga - laval oli lagunenud mõisahoone, mis oli muudetud stalinistlikus stiilis sisustusega internaatkooliks. selle kasvandikud magasid kahekaupa raudvoodites. pintsak-seeliklased ajasid nad hommikul üles ning lastekoori, mille tšaikovski "carmeni" eeskujul ooperisse kirjutas, algas võimlemine rühmavanema ehk ühe suurema tüdruku valvsa pilgu all - kõik rivistusid üles ja sooritasid karate põhilööke.
liisa tädi oli "vanatädi ameerikast" ning visiidil internaati oli ta ümbritsetud ümmardajatest, kes olid lookas ostukottide ja pakikeste all. vot nii tuldi liisat vaatama, kes omakorda kõik kingitused oma kaaslaste vahel ära jagas (liisa kambristseen). jeletski oli rikas ärimees ja hermann tema turvamees.
ka selles lavastuses ei saanud mööda orgiatest, seksist ja transvestiitidest. kõik see oli põimitud ballistseeni, mida alustas moedemonstratsioon - trikoodes ja karusnahkades balletikad jalutasid kontsade välkudes ringi - olime sattunud ülirikaste meelelahutusõhtule. jäi mulje, et kõik prominendid on kohal - üllatus-üllatus - kõigi abikaasade juuksevärv oli blond!!! irooniline lavastajapoolne hinnang :) pastoraali esitasid kaks napilt riietatud naisterahvast, kes teineteisega väheveenvalt amelesid. varsti liitusid nendega tiigrimustrilistes bokserites meesterahvad ja transvestiidid. lõbusaks läks pidu siis, kui mängu lubati ka prominentidest pealtvaatajad - dollarite- ja šampusesajus leidsid kõik endale vähemalt ühe meelepärase paarilise.
hermann üksinda peosaalis. hea karakter - hoolimatu, pinges, kirglik, skisofreeniline. valgusemäng oli siinkohal viimase peal. on pea uskumatu, kui lihtsalt võib valgusega nii palju muuta ja öelda. dekoratsioonid ei muutunud kordagi - kõik toimus sellessamas internaatkooli suures ja kahvatuhallis ruumis. ballistseenis vooderdas ruumi aga kuldkollane soe valgus, mis tõepoolest sooja ning piduliku mulje tekitas. hetkel aga, mil hermanni sõbrad teda kolme kaardi mainimisega tögasid (üks neist oli end krahvinnaks riietanud), paiskas torm aknad välgusähvatuste saatel lahti ning sooja kuldse valguse asemel täitis hetkeks ruumi külm ja terav valge valgus. vahe oli rabav! ilmselt toimus see vaid hermanni enda vaimus ja hinges, aga korraga hakkas külm, hirmus ja õudne. muusikas kõlas kolme kaardi needus. uhhh!
edasi krahvinna magamistuba, mille hermann peab liisa tuppa jõudmiseks läbima. hermann viibib stseeni algusest peale ruumis ja jälgib krahvinnat tema meenutuste ajal pingsalt. krahvinna on oma minevikumeenutusist nii haaratud, et ei näe ega tunne iseenesega võitlevat hermanni, kes teda peaaegu puudutab, kuid tõmbab siis käe tagasi. krahvinna, see moskva veenus, lummab, hirmutab ja tõmbab hermanni ühekorraga ning ajab teda hulluks. nagu laps, keda lummab pimeda toa päranijäetud uks, mis kutsub haigutavasse sügavusse ja ahvatleb tundmatusega. krahvinna märkab teda, hermann kohkub, palub, hirmutab... ja korraga haarab teda seesama jube lummus - ta hellitab kravinnat ja too andub hermannile (kas võib oletada, et ka tema viibib hetkel oma kujutlusis, enda nooruspõlve mälestustes?). igatahes... nüüd tuleb stseen, mida minu arust küll vaja polnud - hermann vägistab krahvinna. oh dear. võib-olla tahtis lavastaja lõplikult ja vääramatult näidata, et hermann on haige. haige hingelt ja vaimult, aga see katkestab minu jaoks kogu loo müstika, lummuse, hoolimata sellest, et muusikasse on parajal hulgal erootikat sisse kirjutatud. aga praegu ronib see vastiku kraavina kahe muinasjutumaasiku vahele - eelnenud ja järgnev. plõks ja lühis.
krahvinna matused. väga ehe stseen liiliate ja auvalvega. jälle tirib teatriseinade vahelt välja vihma kätte. korraga üks seletamatu pilt - kui hermann liisat oma hullumeelsuses kaardipõrgusse tirib, haarab ta liisa mantlitaskust (!) kaardipaki. kus siin loogika on? miks on liisa mantlitaskus kaardipakk ja veel matuste ajal? liisa peaks oma karakterilt olema sarnane "onegini" tatjanale, kes elab raamatute maailmas, on puhas ja unistav ning kõigi antikangelaste vastand. terve lavastuse jooksul pole teda näidatud mängivana, ka internaadis sõpradega mitte. MIKS siis äkki kaardipakk tema taskus? ja see ei mõjunud ka asju peapeale pöörava trikina, mille peale mõelda, et "ahhaaa! vaata tüdrukut! mida ta kõike varjanud on!" seejärel murrab liisa matuserongkäigu vahel läbi ja tapab enda. ei mingeid kanaleid ja mäslevaid vooge.
kaardilauastseen. kasiino. mänguautomaadid. lõbutüdrukud, baar... meeleolu on ülev. korraga ilmub hermann. ta mängib ja võidab. saatusliku kolmanda kaardi järel laulab ta oma viimase aaria, minu lemmiku. aaria ideest kantuna on lavastaja oma fantaasial taas lennata lasknud - hermann alustab vene ruleti mängimist. ta tühjendab püstoli liigsetest kuulidest (shto nasha zhizn - igra!), jättes sinna vaid ühe. ägedusehoos sihib ta ühte külalist (kto mileeje iz nas druzja? segodja ty...), laseb. kogu kasiino on tardumuses. pauku ei tule. mõjub väga ehedalt. sihib ennast (...a zavtra ja!), kuid ka nüüd ei tule pauku. ta peaaegu et minestab erutusest ja pingelangusest. lõpuks kõlab siiski ka saatuslik lask. järgneb veel üks andestust paluv aaria.
inimesed ärkavad oma tardumusest, pinge langeb, kuid ärevus ei vähene. sisse tuuakse liisa surnukeha ja asetatakse mängulauale. nii ongi hermann maha mänginud oma suurima varanduse, hoolimata sellest, et maksab selle eest oma eluga. õhtust jääb lumm.

23.06.2008
täna pühendusime šoppamisele. minul pole šopates erilist õnne - ma lihtsalt ei suuda leida midagi, mis mind kutsuks, mulle sobiks vms. enamasti ei ole kingade osas ka minu numbrit - naiste jalg suuruses 42 on kingatootjate jaoks liig uskumatu nähtus, mistõttu midagi sümpaatset nad lihtsalt ei tooda. vaatasin mudelid üle, küsisin numbreid, otsustades seekord isegi hinnast mitte küsida, aga ikka tuli vastuseks, et suurim number on 40. vot tak. olin valmis juba õlgu kehitades lahkuma ja vaatasin marti otsides poes ringi. ei ole kusagil. võtsin telefoni, et helistada ,ja korraga kerkib suure kingakarbihunniku tagant prillidega pea ja viipab mulle rõõmsalt. "proovi neid". panen mustad pandlaga imemugavad teatrikingad jalga - ideaalne! vaatan suu ammuli marti ja siis kingi. kus siis mina olin, et ma neid ei näinud?! aga nii on ALATI. võtan need, hoolimata sellest, et väga palju kallemaid kingi poes ilmselt ei olegi. müüja usub oma õnnetähte ja püüab mulle veel üht-teist kaela määrida, millel on hind, aga otstarve on küsitav.
jätkame. leide on veelgi kingade, jakkide, pükste ja särkide osas. õhtul taas teatrisse. seekord vaatame "don carlo" itaalia versiooni.

DON CARLO (it.)
dirigent: marco armiliato
lavastus, dekoratsioonid, kostüümid: pier luigi pizzi
koormeister: thomas lang
philipp II: rené pape
don carlo: franco farina
rodrigo, posa markii: thomas hampson
suurinkvisiitor: stefan kocan
munk/keiser karl V: janusz monarcha
elisabeth: norma fantini
printsess eboli: luciana d'intino

klassikaline lavastus. mõtlesin meie lavastusele ja kostüümidele - palju uhkem. kostüümid on kaunimad, detailiderohkemad ning tundub, et ka parematest materjalidest, sest värvid ja neist kiirguv emotsioon on parem. don carlo osatäitja oli väikese häälega, mis kõlas pingutatult ja seetõttu ka ilmselt väsis kiiremini ja kostus kohati mustalt. võib-olla valdas teda hirm suure saali ees ja hirm hampsonile allajäämise ees.
mõtlen aeg-ajalt, et on üheaegselt kerge ja hirmraske olla meie tehnikaajastul "keegi". kerge selles mõttes, et kõike on võimalik lindistuste jaoks lihvida, ümber lindistada, uuesti teha, efektidega pehmendada või võimendada. nii kuuleme cd-de pealt mõnikord imesid, mis panevad ahhetama ja liigutusepisaraid valama. hääled on kaunid, võimsad, kristalselt helisevad ja puhtad. (loomulikult pole võimalik kõigi nende omaduste puudumisel neid tehnikaga juurde monteerida, aga kvaliteeti on võimalik parandada). ja siis äkki kuuleme oma iidoleid lavalt, live'is, ilma igasuguse abita, kus nad peavad ise hakkama saama akustiliste pettepiltide, suure saali ja möirgava orkestriga. poodiumilt allatoodud jumal - selle kõige keskel ei kõlanud hampson sugugi eriliselt. võib-olla oleks parem olnud teda lähedalt kuulata, aga nii palju raha meil välja käia polnud. ainult populaarsetes aariates hakkas ta äkki kõlama ja kõik oli nii nagu lindistustel (tahes tahtmata ootame seda). see minu-minu hampson... "per me giunto" ja "io morró" - hämmastav kõla! hämmastav emotsionaalsus ja värv! poetasin minagi pisara, saalist kostsid nuuksed ja lõpus vallandus aplausitorm ning röökimine, mis vist küll tervet maja raputas. nüüd saan aru, mida mõtles jaani sõber hans, kui ta pärast "trisolde" etendust estonias küsis, et "miks teil nii vaikne aplaus on?" ometi on "trisolde" kütnud meie majas enneolematuid kirgi.
selle etenduse vaieldamatuks autoriteediks laulis end rené pape philipp. aaarrgghhhh!!! sügav, kõlav hääl ja väga hästi lahendatud karakter. tema süngus, altkulmu põrnitsemine ja rahulik külmus tegid olemise kõhedaks. ometi paistis tasapisi paljastuvatest mõradest haige hing ja seda stseenides rodrigoga. lavastaja nägemuses olid nad kaks võrdväärset suurkuju. philipp ei olnudki niivõrd emotsioonitu türann, vaid pigem kartis oma tundeid, peitis neid sügavale ja häbenes neist teha relva, mis talle valitsejana kasuks oleks tulnud. puudujäägi korvas ta jõuga. rodrigol polnud võimu, küll aga mõistust ja emotsionaalset intelligentsust, mis oli tema salarelv. mõjusaim oli stseen, kus pape ja hampson seisid vastakuti üksteisest veerandi sammu kaugusel ja võtsid teineteisest mõõtu. see energia, mis nende vahelt lendus oli nii jõuline, et kartsin millegi vältimatut purunemist kas laval või meie sees. usun, et see murdumatu energiaväli, mida philipp rodrigos kohtas, see võrdväärsus oligi põhjuseks, miks ta end rodrigole avas. samuti äratundmine, et rodrigo on oma teravalt mõistuselt ja erkudelt emotsioonidelt tema puuduste kompensatsioon. aga jonnaka lapsena püüdis ta lihtsalt rodrigot omistada, teadmata et vaba vaimu ei kammitse.

ahjaaa, täna sadas suurte herneterade suurust rahet, mis läks üle paduvihmaks. võimas! oimetud tuvid kogunesid aknalaudadele ja ei osanud sellest midagi arvata.

24.07.08
täna oli siis viimnepäev. lippasime niisama mööda linna ja vaatasime inimesi. minul on märkmike hullustus ja olen endale kaasa ostnud mitmeid ilusas köites eksemplare. jah, kaunis köites märkmikud on minu suur kirg juba lapsepõlvest. lootsime saada varakambrisse, kuid teisipäev oli ainus päev, mil see kinni oli. neetud. nüüd on meil aasta aega kehtivad piletid. kui keegi teist peaks viini minema, siis meil on 2 piletit üle.

õhtul viimast korda ooperis. "don carlo" prantsuse versioon. arne hoiatas meid esimesel õhtul, et oleksime valmis mitmeteks üllatusteks ja krutskiteks! mis need aga olid, seda saime täna näha.

DON CARLO (pr.)
dirigent: bertrand de billy
lavastaja: peter konwitschny
lavastaja assistent autodafee stseenis ja videorežii: vera nemirova
philipp II, hispaania kuningas: ain anger
don carlos, hispaania troonipärija: ramon vargas
rodrigo, posa markii: george petean
suurinkvisiitor: wolfgang bankl
elisabeth: iano tamar
printsess eboli: nadia krasteva

midagi päris huvitava elamuse sarnast. muusikaliselt veniv ja, andke andeks, igav. hea, et 17 aastat hiljem sündis lühendatud itaalia versioon. kuuldavasti olevat verdile ette heidetud ka seda, et pariisi publik ei jõudvat õigeks ajaks transpordivahenditele, et koju saada, seega pidavat kella kümneks kõik teatris toimuvad üritused läbi olema. vastasel juhul voolab publik saalist lihtsalt välja. (paistab, et midagi pole muutunud. ka maria teatris mõni aasta tagasi samal etendusel, arutasid meie kõrval istuvad inimesed metrooaegu ja seda, millal sillad üles tõstetakse. reaalne probleem!).

lavastuse ajaline määratlus kõikus mineviku ja kaasaja vahel, mängides vaheldumisi mõlemaga. võib-olla andiski üldine venivus põhjuse lavastuslikeks eksperimentideks, et publikut jätkuvalt köita. lavakujundus oli lihtne ja lakooniline, aga mängis väga andekalt ruumiga. kuningaloss oli suur valge uksi täis kast, mis meenutas esmalt hullumaja ning seejärel seostus kohe hirmutava steriilsuse ja pealesurutud vaimuvaesusega - lubatud on vaid valitseja poolt ettenähtud mõtted, igasugune isetegevus tunnetes-mõtetes-ideedes on keelatud ja välja juuritud. võib-olla meeldiski mulle seepärast selline tegelane nagu munk/karl V vaim, kes oli teispoolsuses tegutsev aednik-filosoof. kohe alguses istutas ta lavaäärele taime, mida ta kastmas käis. võimalik, et see sümboliseeris humaansuse seemet, mida ta üritas hirmuvalitsuse all kannatavas ühiskonnas kasvama panna ja arendada, sest taime eest hoolitsema ilmus ta ikka siis, kui kellelgi nõuannet või meeldetuletust vaja oli.
kahjuks polnud aga hispaania ühiskond selleks veel valmis ja toores jõud ning hirm jäi lokkama.

aga... lavastuslikest eksperimentidest ja mõnedest hajevil mõtetest siis (tagantjärgi kirjutamine on raske!). prantsuse versioonis on seletav sissejuhatus - don carlo ja elisabethi lugu, mis itaalia versioonis on kokkuvõtlikult esitatud don carlo esimeses aarias "io l'ho perduta!". võibki vist öelda, et itaalia versioon oli hittideks komponeeritud prantsuse versioon. siin-seal oli midagi kokku tõmmatud, midagi ühendatud või lühendatud - ja mõju missugune! mart tegi täiesti õige tähelepaneku - prantsuse keel ei ole sugugi nii mõjus kui itaalia keel. jah, kõik "furrrooorrr!!", "amoorrrre!", "terrooorrrreee!" ehk siis kõik emotsionaalsed häälikud (r, sci/e) on ümardunud. kunagi sai räägitud sellest, millised raskused on erinevates keeltes laulmisel - saksa keeles moodustuvad häälikud suus põhiliselt taga ning see keel kasutab palju kurguhäälikuid, prantsuse keeles moodustuvad sõnad väga ees ja seda on raske kõlama panna, inglise keel on germaani-romaani keel, mis on kujunenud mõlema keele mõjudel, seega tuleb sõnu moodustada nii ees kui taga ja kogu aeg tuleb positsioone vahetada. itaalia keele täishäälikud on aga kõlavad ja enamus kaashäälikutest on täishäälikute suhtes mugavalt asetunud (ei sega näiliselt hääle voolamist). kuidas lauljad ise seda tunnetavad, ma kahjuks ei tea. eesti keele osas väitis tenno vironi kunagi, et meile on omane kõneleda kõri peal, kasutamata muid resonaatoreid ja seetõttu on ka laulmisel raskem, samas kui itaallased ja venelased kasutavad juba tavapärases kõnes palju rinnaresonantsi ning laulmisel aitab see kogemus kaasa.

tagasi lavastuse juurde. verdi komponeeris ooperisse prantslastele meelepärase balletistseeni maskiballi osana. sedakorda oli lavastaja teinud sellest printsess eboli unenäo, kus vähemalt 15 minuti jooksul keegi sõnagi ei laulnud, vaid esitati tummfilmi sarnast perekonnaidülli. printsess eboli oli armastav lapseootel abielunaine ja don carlo tema abikaasa. võisime näha eboli askeldamist köögis, don carlo töölt koju tulemist ja laua katmist külalistele. külalisteks polnud ei keegi muu kui philipp ja elisabeth. kuna õhtusöök ära kõrbes, tuli tellida pizza. pizza toimetas kohale rodrigo, kellele oli selja peale kirjutatud "posa's pizza". andekaid lahendusi oli veelgi ja ei puudunud unenägudele kohane absurdki. eboli lisas enda ja carlose pizzatükkidele liialt pipart ning sellest sai alguse peretüli, mis paisus üle kõige ja kõigi ülepipardamiseks. muidugi lahenes absurd absurdiga ning järgmisel hetkel aitas philipp carlosel ratastel lapsevoodit kokku panna ja peohoos sai sellega korraldatud korralik ralli.

ka publikul oli etenduses oma osa. vaheajal oli fuajeesse treppide kohale kinnitatud suur ekraan, millele ilmus õhtutualetis naisterahvas, šampuseklaas ühes ja mikrofon teises käes. tema ümber liikusid teatrikülalised. polnud võimalik aru saada, millises ruumis ta viibib, kuid mulje oli täiesti ehe - piduliku õhinaga alustas ta teadustamist kohe majja saabuvast hispaania kuningast, kes on otsustanud ka nende maja külastada. elevus levis hetkega. kellelgi polnud põhjust kahelda, sest üleeile viinis toimunud jalkamatšil oli hispaania kuningapaar mängu jälgimas. miks ei võiks ta muuseas ka teatrit külastada? treppidele kogunenud rahvast näidati hoolsalt ekraanil ja strateegilistesse kohtadesse paigutusid politseinikud. mida enam lähenes oletatav aeg kuninga saabumiseks, seda agaramaks muutusid turvamehed ja fotograafid, kelles me tundsime kahjuks ära kooripoisid, kes üle-eelmisel õhtul samade kaameratega "padaemanda" laval ringi lippasid. ja korraga ilmusid suurele ekraanile peauksest sisenev pime suurinkvisiitor, ain anger philippina, elisabetta ja neile järgnesid käeraudus surmamõistetud, keda viidi põletamisele. saalis viis üle orkestriaugu laotatud poodium tegelased lavale ning algas järgmine stseen. publik võis vabalt ringi liikuda või puhvetis aega veeta. usun, et ka suurelt ekraanilt fuajees kanti saalistoimuvat üle. olime koheselt etenduse osa, hukkamist (naudinguga? sest paljudel oli veiniklaas käes) jälgiv publik - täpselt nii nagu vanasti. kui aeg jõudis sinnamaale, et jutuks tuli elisabethi ja don carlose ikka veel hõõguv armastus, visati lae alt alla oletatavate abielurikkujate fotosid stiilis "kroonika". keegi agar kõmufotograaf oli nad tabanud! see oli vesi philippi armukadeduseveskile. verise vaatemängu ja armukadedussteeni lõpetas marilyn monroe esinemine. tõmmati eesriie ja vaheaeg algas uuesti.

tegelastest. hea oli kuulda ain angerit nii suures rollis nii võimsas teatris. ta oli tasemel. järgmisel hooajal on teda ootamas nii mõnedki bassirepertuaari suuremad rollid: zaccaria ("nabucco"), basilio ("sevilla habemeajaja"), vogler ("lohengrin"), sarastro ("võluflööt"). bravo! ta tuli oma raske rolliga suurepäraselt toime - siinkohal tahaksin rääkida ka rollilahendustest. väga huvitav oli näha kahel järjestikusel õhtul kaht nii erinevat tegelast: vastandlikud olid nii nende etenduste rodrigod kui philippid. tänase õhtu philipp oli eilse targa ja autoriteetse tegelasega võrreldes jõhker, jõuline, rumal, kõiki vahendeid kasutav türann, kelle keevaverelisus lubas kätt tõsta ka naise vastu. või õigem oleks vist öelda, et polnud pahet, mis poleks olnud talle omane. kuid see polnud lihtsalt piiritlematu toorutsemine, vaid läbimõeldud piiride puudumine, kaalutletud rollilahendus. tahan öelda, et näiliselt kõiki piire (õilsus, positsioon, tarkus, õrnema soo vastu käe tõstmine, abielu) eirav karakter tundus olevat pika otsingu tulemus. mida teeb inimene, kes ei pea midagi pühaks, näeb ainult iseendast lähtuvat eesmärki ja püüab ületada takistusi, mis proovivad teda ohjeldada? ta ei peatu ega hakka mõtlema, vaid leiab mingi teise tee.

heaks näiteks oli suurinkvisiitoriga kohtumise stseen. see leidis aset philippi magamistoas. seekord oli philippi kõrval voodis eboli, mitte elisabeth (ka see kõrvalhüpe on itaalia versioonis redutseerunud vaid mõneks lauseks eboli ja elisabethi vahelises dialoogis). kuna suurinkvisiitor on pime, sunnib philipp samasse ruumi jääma ka eboli. moodustub huvitav kolmnurk. kuninga tormilisust hoiab siinkohal ohjes vaid hirm kirikliku võimu ees, mida ta samas nii väga vihkab. aga ta ei saa üle astuda viimasest piirist, sest selle ületamine ohustaks juba teda ennast - tema kuningatrooni. kas ta on ikka nii võimas valitseja, et suudab kehtetuks tunnistada temaga võrdväärse võimu, mis samamoodi tema rahvast hirmuvalitsuse all hoiab? kumba võimu kuulaks siis rahvas? võib-olla oleks siiski targem teha koostööd, sest ka kirik vajab valitsemiseks ilmalikku võimu - riiki ja rahvast, kelle üle valitseda.
kriitilisel hetkel (tüli puhkemine suurinkvisiitori ja kuninga vahel) haarab hirmunud eboli suurinkvisiitorile toeks olevast kepist kinni ja hakkab teda ukse poole juhtima. samas seisab see kepp nende vahel ega lase inkvisiitoril tunnetada, kes teda talutab. kahtlused tekivad aga siis, kui philippi hääl kostub tema selja tagant (kes veel on toas ja nende salajast juttu pealt kuulanud!?) - hirmuäratava raugale omase kangekaelsusega asub ta "talutajat" kepi otsas endale lähemale tõmbama. õnneks ei saa ta teada, kes see on, sest avaneb uks ja tema tõeline saatja juhatab ta juba välja. avaneb teine uks ja stseeniga liitub elisabeth. milline paljastus!

teine huvitav rollilahendus on tänase õhtu rodrigo. täielik vastand hampsoni rodrigole. ta on pehme iseloomuga heasüdamlik ja täiesti tavaline mees. ta lihtsalt hoolib oma lapsepõlvesõbrast nii väga, et astub enda võimetest kõrgemalseisvasse mängu, mille reegleid ta ei tunne. aga kuidagi õnnestub tal hakkama saada. tema tähtsusetuse ja abituse rõhutamiseks on lavastaja andnud talle mustade tugevate raamidega ülikanged prillid, mille kaotamisel on ta täiesti pime. nii satub ta mitmel olulisel hetkel olukorda, kus ta on teiste meelevallas ega suuda end kuidagi kaitsta (duetis eboliga ei taba ta teda noaga, sest ta näeb vaid udukogu. eboli mõnitab teda mõnuga). nagu aga selgub, teevad ka täiesti tavalised ja muidu märkamatud inimesed ajalugu. ja võib-olla valis selle etenduse philipp enda usaldusisikuks just taolise nõrga mehe, sest teda on hea kiusata ja temast on kerge õigel hetkel vabaneda, samas seisab ta carlosele piisavalt lähedal et vajalikul hetkel piinamise tulemusel saladused välja lobiseda. (viimast ma siiski rodrigo karakterist ei usu, ka siis kui ta niisugusena laval on). aga justnimelt selline vastandumine võimsale ja õilsale hingele, keda rodrigo on juba schilleri teoses, on huvitav, on VÕIMALIK ja paneb fantaseerima.

lõpustseenis ilmusid philipp ja suurinkvisiitor leppinuina vanglasse, kus just äsja mõrvati rodrigo. nende leppimise märgiks oli lavastaja lasknud philippil hoida kätt suurinkvisiitori kepil, nii et polnud võimalik aru saada, kes keda talutab. järelikult jätkasid nad teineteise kõrval eksisteerimist ja samas ka üksteise vihkamist. selles hetkes oli kogu rahva lootuste ja usu purunemine - selle asemel laskus kõigi südametesse iiveldama ajav teadmine, et MITTE MIDAGI EI MUUTU - peaaegu tundsin ninasõõrmeis vere, pisarate, higi ja kõrbeva liha lehka. uhh.

25.07.08
kojulend. nagu ikka, ei saa seiklusteta - kuna lennuk ootas 5 minutit hilinejaid, pidime startima kaks tundi hiljem. lihtsalt poola õhuruumis oli nii tihe liiklus, et meie sinna vahele ei mahtunud. see aeg möödus hirmumbses lennukis, saateks turismigrupi elea ja teisi ignoreeriv käratsemine ning kolme lapse (-5 eluaastat) lakkamatu kisa 2 pingirida tagapool. mart oli rahu ise, mina aga pipardasin - vali hääl ajab mind alati äärmiselt närviliseks. mul tuleb igasugune mõtte- ja keskendumiskramp, kui mu ümber on valjuhäälsed inimesed või kui keegi kellegi peale karjub. viimane halvab mind täielikult.

eestis oli 15 kraadi ja tuuline ilm. aga kodune! lõhnas mere, paekivi jaheduse ja kodu järele. hea oli koju tulla ning nädal suvekuuma on olnud üpris piisav energialaeng. nüüd, kuu aega hiljem, olen oma segased muljed ja hüplikud mõtted siia kirja saanud. parandada ma ei jaksa ja loogilisust ka ei viitsi otsida. :p

ahhh, vaadake parem pilte!

Londoni tujud. 09.08-14.08.06

Check in avaneb 12 minuti ja 20 sekundi pärast. Tunnen end vanake Hotapõtšina. Millal ma viimati Eestist lendasin? Umbes 19 aastat tagasi. Palju edu.

“Palun võtke püksirihm ära!” sõnub tõsihelge eesti piiripoiss. Kahtlen, kahtlen sügavalt, kas mu püksid pidama jäävad. Ei jää...hakkavad vajuma. Kardan väravast läbiminekut. Teisel pool naeratab tõmmu piirlane ning vaatab, kuidas ma kätevärinal vööd peale sõrmitsen. Miks mul on alati piiril paanika? See on vist mingi paranoia või foobia. Kui on tõsised ja pühalikud sündmused, siis tekib mul vastupandamatu kramp suu irvele venitada, samas soovides, et mu näolihased sellele sündsusetusele ei alluks.
***
Istun nüüd checki läbinuna kõrvetavlämbel “lounge”-pingil ja kirjutan. Hommikul äratas mind sadamasseisvate laevade signaalitamine: lühike-pikk-lühike. 10 minutit enne 7. (Minu voodisse kuuleb selle ilusti ära, sest see on sadamast neljanda korruse silmavaate kaugusel). Lamasin kumedaid signaale kuulates kella seitsmeni. Laev igatses maalekadunud madrust taga. Aga madrus leidis endale kellegi, kes on tormilisem kui meri ning sügavam kui ookeanide laiembus. Ootasin rammestunult telefoniäratuse meloodilist heli. See on üks väheseid asju, mis Sony Ericsson oma telefoni juures on hästi teinud. See ei tapa.
***
Ma ei saa veel aru, et lendan. Leenujaamas olen käinud ju päris tihti. Kuid alles nüüd täidab see mind selle “päris” ärevusega: “It is a portkey to the world.” At least it is not an old boot. Kuulen briti aktsendiga tüdrukuid mu taga. See kütab samamoodi kui itaalia keel. Ainult et itaalia keel tekitab veel mingi tunde lisaks. Ma ei tea enam päris täpselt...et tahaks klaveril kangesti õiget klahvi vajutada?
Vaatan lennukeid – need ei püsi ju õhus...meie valge-oranžikirju mänguasi saabus. Meie alla jäävad makettmajad, seepärast ei saa ka kõrgust karta. (Nad tüngavad, sest kõik on maketistunud.)

Hämmastav, millise jõulisusega see “mänguasi” kõrgust kogub. Pilvemeri jääb meie alla ning mul on tunne, et olen kahe taeva vahele kiilutud. Ei jõua hämmastatud, et need pilvemäed kõiki seadusi eirates õhus ripuvad.

Kõrguse kogunemisega tunnen pitsitust kilpnäärmes ja põlves. Ma mäletan, jah mäletan hästi.

Ikka veel on näha põllulappe ning vahtult meie all on pilvepind, mis meenutab lahesoppi – tumesinine on metsane maa ning helesinine on vaba vesi. Nüüd muutub sama vesi jääliustikeks ning me sõidame üle Antarktise.

***

Põllulappe enam pole – pastelne sina on nad neelanud ning mu oranžide mootoritega metall-lind on rõõmsaks kontrastiks sellele unistuse uduloorile. Siin vist ongi kõik unistused võimalikud. Jäägu nad siis kahe taeva vahele, et maal poleks neist aimugi. Roberto istub mu kõrval. Ei tõesti, this is as close as you can get to the horizon.

Maandumine. Juht teeb meelega lõbustusparki. Pikalt ja mõnuga. Vabalangemine reisijate kilkamisega. Muide, pange jah turvainstruktsioone lugema iirlane. MITTE MUHVIGI ei saanud aru! Minu arust oleks ta võinud rääkida küpsetusvormidest või oravatest või...(häbi, ma tegin foneetika eksami iiri aktsendiga. *tüüüdüdüüüdüüdüüüüüü...* - vilistab).

***

Stansted. Maandudes sain 2 tundi juurde. Britid.

Oi, kui ilus keel! Unustan end kuulama, nii et pean üle küsima, kui palju National Express mult raha tahab. 1.90 rohkem kui arvestanud olin. Bussijuhiks on mustanahaline Roy, kes on sõbralik ning püüab taluda apaatseid Põhjamaa turiste. (Enamus bussisolijaist on vist vene, läti, poola, eesti ning muust sellekandi materjalist).
***
Ja need tõprad sõidavadki valel pool teed! Kurvi ennustavad märgid on neil ka mustad, mitte punased. Kui kirstu, siis kirstu (mitte plekist ette ja punaseks). No ei suuda! Kõõksatan kogu aeg, sest paremas reas on vastutulijad ja meie oleme ikka “vales reas”. Õnneks ei tulnud terve tee kedagi vastu :)

Gasellid vabalt karjumas tee ääres? (OK, oravad ja rebased...aga sõralised!?) Siin on ilusad viljapõllud – sellised rammusalt kuldpruunid, et tahaks end sinna pikali visata või kohe head leiba saada. Meie põllud on kahvatukuldsed ning pisut nirud nende kõrval. Muidu ma ei märkaks, sest ma ei ole eriline põldur.

Mõtlen rahvuslusele ning selle ilmingutele. Ehk oleksin kodumaatundega või patriootlik kui elaksin välismaal? Siis teaksin, kus on mu juured? Leiaksin kodu, kuhu kütkendun? Living abroad is what gives you your nationality, because it is the only time you actually notice it. Kodus upub see teiste omasuguste vahele. Ei märka. Ma tahaksin elada mujal, et teada, mida tähendab kodumaa. (Ma ju ikka veel ei tea).

Endiselt bussis. Ummik. Seisame 5 minutit ja siis liigume poole auto kaupa. Roy mulle meeldib. Ta helistas, et küsida toimuva kohta ning on äärmiselt sõbralik. Ta informeerib kohe ka meid. Ümbersõit eiteamiks. Seda enam venime. 50m saab Londoni tipptunnil sõidet 16 minutiga. (Nii et ärge kunagi kurtke meie tipptundide üle!) Roy püüdlusi meist mingit emotsiooni välja pressida ning meid asjaga kursis hoida (vabandus, et niimoodi peame Londonisse saabuma), põrkab vastu põhjamaist apaatiamüüri. Püüan vähemalt naeratada ning noogutan innukalt, et pisutki meie umbmeelsust leevendada. Ei funka, sest varsti hakkab Roy rääkima artikuleeritult ja väga aeglaselt nagu lastega. Mul on temast kahju. Tahaksin talle öelda, et hoolimata meie hoolimatusest, oleme ka meie intelligentsed inimesed. (vist). Natukese aja pärast lohutab Roy naist, kes lapsega kuhugi kiirustab. Ta vabandab veelkord ning väga osavõtlikult seletab, kuidas mingist peatusest ümber sõidetakse ja kus tuleks uues kohas maha minna. Ja mida meil tehtud oleks? “Kui teile ei meeldi, siis võite jalgsi minema hakata.” Ja punkt.

Lõpuks ikkagi paistab Iff, mis siis, et pooletunnise hilinemisega ma talle sülle potsatan. Selle aja jooksul on Iff oskuslikult välja timminud 5 naela odavamad voucherid Madame Tussaud muuseumisse ja õuduste tuppa + total skipping of the ticket queue. Oleme vaevalt saanud teha 4 sammu mööda Victoria Stationit, kui üks tudengineiu meile juurde astub ja pakub selle päeva Travelcardi. Ta on lahkumas ega taha selle eest mingit tasu. Hämmastav! 5 naela jällegi bonuses. Viime asjad Iffi ja Kadri juurde ja läheme linna.

Tagasi Victoria Stationi juures kohtame Alexit, kes peaks meid lähipäevil klubidesse viima. Heasüdamlik, tundlik ja tujukas omapärane noormees. Sobitub kerge kiiksuga Londoni ellu. Ilmselt põleb varsti läbi, kui tahtejõud teda veidi pikemini edasi ei vii.
Kuniks Iff ja Alex räägivad, pakutakse mulle modellitööd. Ei aitäh. Ma olen turist. Ciao! :)

***

Õhtused tänavad. Õhtune SOHO. Pubikultuur, kus enamus inimesi pubidest väljas juttu ajavad. Vabad inimesed. Vabameelsed inimesed. Cab-id. Gayd. Ilusad inimesed. Koledad naised. Bobid. Chinatown. Velotaksod. Viled. Virgin Records – siin räägitakse sinuga muusikast. Avastate helilooja ning tema teose ja siis ei taha jutt lõppeda. Siin pakutakse inimestele võimalust areneda, lastes tal valida KÕIGE ja KÕIGE vahel. Mu käed värisevad ja mingi kummaline kuumasoon on pakitud paremale mu selgroo vastu. Kuum hakkab ning vedelik perspireerub mu otsmikule ja seljanõkku ning silmad hiilgavad pimedas (või noh, poes on tuli, aga kui roniksin plaadilettide alla...) Lõpuks valin Rossini “Stabat Materi” Orgonasova, Bartoli, Gimenezi ja Scandiuzzi esituses (Viini Filharmoonikute eesotsas dirigeerib Myung-Whun Chung); Juan Diego Flóreze aariate plaadi (mees on lihtsalt fenomen – alustas rokklauljana ning nüüd laulab ooperit – talle on öeldud, et ta võib laulda KÕIKE, jazzist klassikani) ja Magdalena Kožena duubelplaadi “Enchantment”, millel on nii heli- kui ka videofaile. No läksin kõlinal pankrotti. Ei mõtle, ei mõtle praegu. SIIN on valik. Eestis ei ole. Aitäh, et sunnite mind kuulama mainstreami igas muusikavaldkonnas!!!
***
Londonis paistab kuu läbi pihlakate. Ivika maja ees on need väga punased ja iluilmelised. Vürtsikad nagu selle linna inimesedki.
Ma ei suuda kirjutada. No ütle, mis on, et ei suuda kirjutada. Ahastuse ajab peale. Ja tunnen, et olen üdini tujukas. Liig tujukas, et lahustuda hetkesse. On pinge. Seletamatu, kuid tajutav ja selle hoomamatult täpne kohalolek teeb mind kohmetuks, sest MA EI SUUDA NÄPUGA NÄIDATA, krt võtaks!

10.08.06
Terrorism. Teretulemast Londoni! Uurime netist olukorda. Pääsesin poolepäevase vahega sekeldustest. Lihtsalt jama on, kui näiteks esmaspäeval lennukid ei lenda või hilinevad või veel hullem...mul ei lubata lennukisse raamatut kaasa võtta!!!!

The Tate. Siin. Mul on tunne, et see on muuseum, milles ma võiksin õhkõrna putukmutukana ringi lennata. Eih, tahaksin olla see läbipaistev liblikas, kes kõigis kunstimekkades elutseb...see, kes sünnib vaimust. Ta on nagu seebimull, vikerkaarevärviline, kuid praktiliselt olematu. Ta lendleb teie peade kohal, toitub kirgastunud pilkudest ja kiirguvatest maalidest.
Briti kunst tähendab mulle nii mõneski osas taaskohtumist vanade tuttavatega: Constable, Reynolds, Turner, Bacon. Ilmeksimatult need. Tujukust pole. On jäänud sinna tänavale, brittide trampida.
Ikka ei suuda kirjutada.

***
Terroristid. Jah. Siin on see reaalsus. See ongi olemas. Aitäh kallikesed muretsemast-sõnumineerimast ja isegi helistamast! London püsib ega kavatse veel kuhugi kaduda.

Ikka veel lummab britonite keel. Naeratused.

Portrait Gallery.
Siin. Beatlesite fotonäitus. Galerii vastasseinal olevaid maale vs. fotod ei vaata keegi. Liikuva näituse saalis on palju autoportreid – kuulsuste fotolaadseid või fantaasiarikkaid kujutlusi endast.
Allkorrusel on nii palju Vanessa Belli maale Bloomsbury grupist! Ma ei teadnudki, et ta tõesti nii hea kunstnik on. (Vanessa Stephen – hiljem Bell – on Virginia Woolfi vanem õde, kes tegeles tsuti ka maalikunstiga).
***
Briti mehed suudavad ka peale paari õllet pidada normaalset vestlust ja tekitada sinus huvi jututeemade vastu. “Briti poissmehi” ei hakka nagu silmagi.

Eesti neitseist hakkab kahju.
***
The Thames on sama sinine kui Sinine Doonau. Ei tee kallastel ega veel vahet, nendib Iff. Kollane. Te ju ei taha, et pajataksin selle kohutavast conditionist enne Musta Surma 1665. aasta paiku?

Covent Garden.
See on omaette linnajagu. Kohvikud ja tänavapalagannijad. Ja siin on loomulikult minu kallis Royal Opera House!! Üsna tagasihoidlik teine, kuid sisemiselt täis emotsioone ja väärikust. Midagi lööb sellest vaikusest mulle pahvakuna vastu. Pisut hiljem küll kui uksel, aga siiski. On see siis kõigi selles majas laulnute häälekaja või aura, kes teab.
NAD KÕIK ON KÄINUD SAMA TEED - mu jalallabaad puudutavad neidsamu põrandakivu! Teater on sellel kohal figureerinud aastast 1732, kuid röstiti kahjuks tugeval tulel. Praegune hoone loodi 1858. aastal. Hoone taga on aga Covent Garden Market, mis pakatab elust. On kõikvõimalikke poode ja tänavaesinejaid. Jääme vaatama Lucky Jimi, kes suudab anda väga naljaka ning osava etenduse. Standup comedy in the street! Meeleolu on hää ja võib koju minna. (Vaadake tema esinemise videot siit).
***
Ma ei suuda ikka veel kirjutada.
Tänavakivid on siin soojad.
***
Charing Cross Road. Bookshops!!!!!!!!!!! Raamatuantikvariaadid!!! Henry Pordes Books. Otsin raamatuid. NEID kahte seal pole, kuid lahkun hoopis Murdochi “The Sea, the Sea” ja Fowles`i “Mantissaga”. Viimasest pole ma Eestis midagi kuulnud. Intrigeeriv. I could die here!
***
Õhtul läheme Alexi ja Iffiga välja. Taksosõit siin. (Taksojuhil on kõige mõnusam briti aktsent, mis siiani kuulnud). Veel mõned katkendid siin, siin ja siin. Otsime Soho Lounge`i. Peale pikka ekslemist leiame selle. Mustanahalised bouncerid äratavad oma pintsakute all punguvate lihastega respekti. Ometi saame tasuta sisse. Alexi töö.

Kohal puudub atmosfäär, sest puudub kindlanäoline klientuur. See on esmamulje. Pärin Alexilt, kaua see koht lahti on olnud. Selge. Muide, enamus pubisid nõuavad teatud kellaajast sissepääsu eest tasu. Ja joogid on sama kallid kui sissepääs – 5 ja + naela. Sellelaadsest klubist rääkimata. Muusika on elektro ning ei vea käima. Hämmastav. Britid tammuvad selle saatel. Püüan end ühe dringi ja aktiivse algatuse läbi käima tõmmata. No ei sobi. Ei lähe. Suur teesklus kuubis. Pange ometi “muusikat”! Selle põhjal, mis peal, tekib tunne, et britid ei oskagi “tantsida”.
Liiga agarad tutvumised. Milleks tutvutakse agaralt? Ometi ei solvuta, kui hiljem rahumeelselt lahku minnakse. Hää, sest...on hää ja südamekiududes on ju ometi kellegi teise hingeõhk. Iff tutvub ja lahkneb sama agaralt. Tuju kaob mageda muusika tõttu umbes tunnikese pärast. Aga seda ei tohi ometi näidata, sest “ma olen ju noor ja vitaalne party animal, kes särava ja alati naeratavana klubipõrandal püsib”. (Viimase koha pealt võtaksin horisontaalasendi pigem).

Kui hakkame lahkuma, astub mu juurde väga meeldiv mees. Hoiakult tantsija. Ta nendib, et olen hää tantsija. Kohe astub ta juurde neiu, kes mind kummalegi põsele suudleb ning küsib, kas tegelen tantsimisega. Eip. Mees kutsub mind tantsuduellile: “Show me your best move!” ..........jaaaaa....läheb lahti! Viskame üksteisele järjest liigutusi, mida teine peab järgi tegema ning lisama mõne oma elemendi. Tüüp on tsirkuses tantsinud ning tema liigutustes on palju steppi ja salsat ning midagi veel. See kirgastab. See ergastab nii pööraselt! Keegi pole mind veel tantsuduellile kutsunud. Now it happened! Alakõhus on liblikad nagu siis, kui Jacksonit tantsisin. Puhas energia muusikast! Lahkume käppi surudes ja kallistades. Yeah! When rhythm is the dancer!

Suundume klubisse G-A-Y, kuhu flaieriga saab tasuta. See meenutab pisut oma ehituselt Gravityt, kuid on hubasem. Seintes on lameekraantelerid, millel jookseb esitatava loo muusikavideo. Oh GOD! See on klubi, kus SAAB TANTSIDA! Vanad ja praegused hitid. Tennised lagunevad silmnähtavalt mu jalas ning ma tantsin nii, et soolakas higi mu silmisse vajudes pimedaks teeb. Taaskord leiab üks briti mees, et olen omas elemendis. Tantsime pikalt ning tal on kahju, et ma pole meessoost :) Vihume Iffiga kahekesi. Alexi tuju on kuhugi kõndima läinud. Väsimus, kuid ekshilaratsioon. Tuledes Londoni tänavad vaadatuna punase bussi teiselt korruselt.

11.08.06.
Olen taas tujukas. Ei suuda kirjutada. Olen sulgenud “minu” kuhugi sügavale, kust ta täiesti irvitaval moel mulle keelt näitab. Ma ei oska ikka veel Londonist arvamust kujundada. See häirib mind ka. Loomulikult meeldib ta mulle, loomulikult armastan seda, mille ajaloost tean rohkem kui Eesti omast, loomulikult ma armastan seda, mille lugu ma õpetan ning mis nüüd raamatutest ja postkaartidelt ellu ärkab...ainult et...
Ma ei tea. Can´t put my finger on it.
***
Käisime Madame Tussaud` muuseumis. Palju vahanukke, mille kõrval end tähtsaks teha. Ometi hakkasin ühel hetkel võplema, sest ma ei saanud enam aru, kes on vahast ja kes mitte. Nii ootasime u. 10-kesi ühe jaapanlannast “fotograafi” järgi, kes Will Smithi “pildistas”, välk sähvimas. Ootasime mitu minutit. Väga staatiline ja keskendunud fotograaf. Seisime tema ümber auringis, kuni Iff nentis, et see pole muud kui vaha. Aitäh! :) See ei aita aga sugugi, sest rikkusin päris mitme pärisinimese pildi ära, pidades neid nukkudeks. Mine võta kinni!

Õuduste tuba. “Please don`t touch our live actors, as they will not touch you.” Iff nendib kiljakaid kuulates: “Huvitav, kas see tuleb lindi pealt? See ei saa ju olla nii õudne.” Järgmisel hetkel on kramplik käsi haakunud mu pihku ning Iffi hääl mind kõikjal saatmas. Minu süda tahab end aga ribide vahelt põrandale peksta. Ilmselt Iffi käsi päästab ka minu olukorra. Hea, et see on mu peos. Ei saa aru, mil nukud muutuvad elusaks ning seina äärest sulle vastu ja järgi tormavad, lõrisedes, urisedes ja sinu psühholoogiaga mängides. Üks selline jäi Iffi näost 4cm kaugusele ning tõi kuuldavale ebainimlikke häälitsusi. Iff (detsibellid üsna ohtlikus suuruses), karjub tolle avatud suhu: “Sa ****!!!!!” Hea, et too eesti keelt ei mõista :) Ka mina ehmusin. Järgmisel hetkel ei jäta üks zombi mind enam maha. Ta liigub mu ees ning kinnitab briti aktsendiga, et olen tal peos ning ma ei pääse kuhugi. Instinktiivselt panen käe kergelt ta rinnale. Ohooo! Pehme flanellpintsak! See rahustas. Huvitav, kas seepärast ei tohigi neid näppida, et flanelli pehmus rikub efekti (?) VÕI on keegi tõelisest ehmatusest tulenevalt neid vigastanud (ma ei imestaks ausalt öeldes). Kui oleksin veidi kauem seal olnud...tundnud kellegi hingeõhku oma kuklal (imehea võte, muide) ning loomalikku lõrinat, mis ähvardab kohe kihvad sulle kõrri lüüa, siis...
Edasi Taxi Cabidesse ning tuuritame visuaalselt läbi Londoni ajaloo. Hästi väljamõeldud, piltlik ja huvitav. Siis “kinno”. Pisut mõttetu multikas taevalaotusekraanilt ning edasi suunati meid poodi. Ei aitäh.

Bloomsbury. Woolf, Stratchey, Bell jt. Siin nad olid. Praegune linnajagu on täis klaasist büroohooneid ega meenuta millegagi kirjanduslikkust või kunstimeelsust. Külm on. Fitzroy tänaval ning Fitzroy väljakul on asi teine. Helgem ning kuidagi “posh”. Õige küll, Bernard Shaw ja Virginia Woolf on mõlemad elanud Fitzroy Square 29. I can feel it. Maja ees on pargi moodi ovaalne moodustis. Pisike. Püüan kujutada, kuidas Woolf oma aknast selle peale vaatas... A Room with a View. See jääb ikka veidi kaugeks nagu Woolfki oma haavatuses ning geniaalsuses. Kusagil tänaval on French`s Theatre Book Shop, kus on AINULT teatrialane kirjandus (muusika jääb välja, paar muusikali on, kuid enamuses siiski kõik sõnateatriga seonduv). *ohe.
Ostame Tai toitu ja sööme pingil. 2 naela eest tubli mix kaasa. Hakkan viimasest puudust tundma.
***
Kell 19 hakkab minul St. Martin-in-the-Fields kirikus Pergolesi “Stabat Mater” sarjast “Concerts by the Candlelight” ja 18 hakkab Iffil ja Kadril kino. Seisan Trafalgar Square`il ja kirjutan. Moment iseendale. Siin on ainult turistid. Punased bussid ja pulbitsev elu. Siin on nii palju inimesi, et vaevalt on ruumi hingamiseks. All teevad 2 mustanahaliste Aafrika turistide perekonda turistifotosid. Lapsi on 8 ja ma ei saa aru, kes kelle oma on. Süsimustad ning liiguvad vanemate valjuhäälsete manitsuste saatel hoolimatult nagu elavhõbe. Siiski. Võib-olla on hingamisruumi siin ainult seepärast, et inimesed on nii viisakad. Aga üksteisest oleme juba väsinud. Tunnen, et siinelamiseks olen liiga suur individualist, selleks et suhelda nii palju ja suuta smooltookida nii palju kui Londonis vajalik. Siinne sotsiaalsus on ju tore, aga...

Või ehk harjuks?

Veel kaks süsimusta lapsukest rallivad inimtihnikus ringi. Umbes 6-aastane poiss püüab oma 2-aastase venna käruga tuvisid alla ajada. Ühele meeldib käru küljes rippuda ning teisele meeldib rallida. Need suured mustad silmad säravad šokolaadikarva põskede vahelt niivõrd kelmikalt, et kogu väljak naeratab ning turistid on heldinud. Momendi iseendale purustab austraallasest turist, kes küsib, kus Leicester Square on. Ühman midagi ebamäärast viie minuti teekonnast ja näitan umbkaudu seljataha ja paremale. Loodan, et sellega asi piirdub. Eip. Sealt algas vestlus teemal, mida kirjutan ja kui kaua siin olen ja kes olen ja mida siin teen/teinud olen. Kuulasin seda härrasmeest üsnagi huviga, sest ta teadis Balti riikidest päris palju. Samuti leidsime ühise teema Londoni raamatukaupluste ning muusika osas. Tundis tasakesi huvi, mis peale kontserti teen (vein) ja kas soovin, et ta järgnevatel päevadel mu giidimise enda peale võtaks. Ütlesin, et mu sõbrad on mu puhkuse juba sisustanud. Seepeale hakkas sadama. Hea, sest sain siis ettekäändeks tuua, et lähen varem kirikusse. Ta nentis, et me saaksime üksikul saarel hästi hakkama, sest meil oleks paljustki rääkida. Ehk tõesti, aga hetkel üksik saar veel ei veetle.

Suundun kiriku kaitsvate võlvide alla. Ei mõju. Tööretkel olev meesterahvas (aktsendi järgi kusagilt Kesk-Euroopast), küsib, kust ma pärit olen. Teab Eestit, kuid ei usu, et ma sealt olen. *ohe. Teate, ma ei olegi kusagilt.

(Algaks see kontsert juba!) Ja minu hetk on kuhugi jäädavalt kadunud.

Kirik on soe. Valgustavad seda küünlad, mille paistel muusikat kuulama asume. Siin on meeldivalt muusikateadlik publik, kes oskab kuulata ja hindab, mida kuuleb. Nii värskendav on!
Kild enne teist osa: dirigent ilmub pulti ja rahvas plaksutab. Hetke pärast astub ta sealt maha, sosistab teisele viiulile midagi kõrva ning kaob. Turvajad minuti pärast jalul. Rahvas ootab 2 minutit. Ootab veel 2. Siis tõuseb esimene viiul püsti ja vabandab: “We are very sorry for the pause, but we don`t know where the conductor`s gone!” Kõik naeravad, sest orkester on sama segaduses kui publikki. Korraga teab keegi – ta otsib prille! Naer.
Kui saabub dirigent ja prillid ühes temaga, on aplaus peaaegu et tormiline.
***
Olen ikka tujukas. Rahutu. Kirikus mõtlen iseenda uskmatuse peale. Suutmatuse peale. Patustan veel nii mõnegi mõttega ja irvitan end kibemõrult. Täna oleks justkui ka mu sees vihmale kippunud. Plahvatav pilvepinge.

12.08.06
Täna ei teinud me midagi. Puhkasime. Käisime surnuaial ning pargis. Vaatasime Iffi vana töökoha üle ning nautisime tolle rajooni imelisi maju ning ühte oravapoissi ka. Eilses ajalehes oli teema: “Die Hard squirrel – Fluffy-tailed rodent takes on the police”, kus too oli üsnagi mõjusalt politseinikku ja teisi möödujaid oma nägemise järgi ja hammaste mõõtu “ümber kujundanud”. See oleks tõeliselt hale, kui maal, kus möllab terrorism, tapetakse sind orava poolt. Riight.
***
Õhtul läheme austraalia baari Walkabout. Megasuur võrreldes Eesti omadega. Esmapilgul läbukohana meeldib. Inimesed on sõbralikud läbuinimesed ning ma ei tunne nende suhtes õõvastust nagu seda Eestis juhtub.

Võtame ühe kummalise joogi – Snakebite. See koosneb siidrist, õllest ja siirupist. Meenutab pisut kerge kraadiga morssi. Esialgu ei häiri, et melu nii vali on, et rääkida ei saa. Kanepit tahaks. On selline tunne lihtsalt miskipärast. Tere.

Algab kontsert. Kaverilood, kuid hääs vormis, kuniks muutuvad üksluiseks. Kas mul on midagi viga, et peale tunnikest klubides/pubides tunnen, et koht on end ammendanud ning mul on ääretult igav ja ma igatsen pigem mõnd huvitavat raamatut või hää sõbraga hääd vestlust? Londoni kl/pubides tuleb end stabiilselt purjakil hoida. Siis on meeleolu. Ah, et kuidas eesti omadega on? Siin on veel haledam. Detsibellid hakkavad muutuma kriitiliseks. Just jinjer.

Mingil hetkel lahkume Kadriga parki ning ma räägin talle nalja, mille peale me enam naeru pidama ei saa ning meie vastu hakatakse huvi tundma. Väsimus.

Lõpuks kobime kolmekesi bussi ülemisele korrusele. Linn hakkab taas tuledes mööda tuhisema, kuni tuleb sõnum. See lihtsalt tuleb eikusagilt ning tänavad muutuvad olematuks. See vasardab mu teadvuses ja pseudotelefonis ka ning hoia kuidas tahad, pisaraid tagasi pressida ei saa. Nad tulevad. Nukker igatsus on, hoolimata Londonist. Selle võiks vastu telliskivimüüri ahistuseks pressida. Vihm hüübib otse näol. Mõtlen. Mõtlen end korraks teisele mandrile ning ei saa sealt veel kolmeks hommikul tagasi.

13.08.06
Dušš tänavatel. The British Museum ja Camden Town. Britishis on inimkonna ajalugu, Camdenis on emotsioon. Mu lagunenud-ligunenud tennised jäävad Camdenisse ja asemele ostetakse uued. Ja mida näeb Camdenis? KÕIKE! Raske on seletada. No ütleme, et kui tahaksin endale gooti stiilis lilla voodriga kapuutsiga keepi, siis läheksin sinna. Kui tahaksin endale boheemlaslikke imeasju, läheksin sinna. Kui tahaksin uut piercingut, läheksin sinna. Kui tahaksin ehteid, läheksin sinna. Kui tahaksin Indiasse, läheksin sinna. Kui tahaksin Cyberdogi (te ei usu, et selline allmaailmapood on olemas), siis läheksin sinna. Kui tahaksin keldi temaatilisi objekte, läheksin sinna. Kui tahaksin kotti, läheksin sinna. Kui tahaksin süüa kõigi kultuuride toite, läheksin sinna. Kui tahaksin antiigiturule, läheksin sinna. Kui tahaksin puru, läheksin sinna. Ühesõnaga...kus häda kõige suurem, seal Camden kõige lähem!
***
Iffi juures pakendasin end taas ümber. Aeroflotis antakse mulle läbipaistev kilekott, kuhu saan panna oma rahakoti ja passi. Ülejäänud läheb üldpagasisse. MA TAHAN RAAMATUT KAASA VÕTTA!
***
Sõidan 23:00 bussiga Stanstedi. Loen silti oma eesoleva istme seljatoel: “Please use the seatbelt for your own comfort and safety.” Hakkan mõtlema ning poiss mu seljataga ütleb selle välja: “How does a seatbelt make you more comfortable?” Exactly my point. 00:20 olen kohal. Viimane pooltund linnas tekitab tunde, et tahaksin seda linna seespoolt avastada. Et London on paisanud mu rüppe pähkli, mille katkihammustamise vääriliseks ta mind peab. Praegu meeldib mulle sajandialguse London rohkem. Praeguse nimel pean tööd tegema, mida ta just ootabki.
***
Stansted.
Ei võtagi automatiseeritud valverühm mind ukse juures rajalt maha nagu ootasin. Jaamake on peaaegu inimtühi ja enamus tudub magamiskottides või loeb.
Ka pood on lahti, muidu ei sööks ma praegu blueberry muffinit, jooks piima ja lutsiks šokolaadi. Ma pole mitu nädalat šokolaadi söönud!! Mmm....maagia! Arutasime Iffi ja Kadriga, kas öösiti on lennujaama poed lahti. Arvasime, et mitte. Aga ehk on praegu erand, sest inimesed tulevad siia varem? Aga pole ju eriti kedagi?

Oh, they are gonna X-ray my shoes. Kui oleksin oma vanade tennistega tulnud, poleks suurt midagi x-rayda olnud. Need paistsid juba läbi.
***
Keegi tikib öös. Üks neiu on süüdanud oma “laagriplatsil” küünla ning on eluga rahul. Kohe tulevad turvajad ning paluvad naerdes küünal kustutada.
***
Kuulan Jacksoni “Dangerous” albumit ning märkan loo ning olukorra võimalikku kokkusobivust alles peale selle sõna väljakirjutamist. Ma ei saa check-inidest aru. Kõik pidid algama tunnike varem, aga algasid 45 mintsa varem. Ehk on olukord stabiliseerunud. Eellaine 811 järellainele 911 II. Tunnen puudust millestki soojast, sest tuul tõmbab. Und ei ole. 1:44 ja esimesed automaadiga politseinikud on kohal. Grupeeruvad. Naeravad ning vaid püstoliomanikest pollarid peavad neile kohvi tooma. Keegi peaks mu peale check-ini läbi otsima. Ei, see pole mu eralõbu, vaid Blairi käsk. Lihtsalt...ma kardan kõdi.
***
Mu kõrvalolev indiaanlane sai erkroosade ruutudega läbipaistva koti. Aga miks mina sain lihtsalt läbipaistva!?

***

03:00 tulevad lõrinal ja haukudes koerad.
***
Otsisidki läbi. Väga põhjalik search oli. Ja mul oli põlvest kõdi. Pidin äärepealt instinktiivselt virutama talle. Kohvi tahaks. Sooja vanni tahaks. Magada tahaks. Veini tahaks..............

Aga ühte ma tean kindlasti - Londoniga on meil veel hulga "konte nokkida" ja see tõotab hääd! :)

PILDID